Tartu liikluse probleemidest on ajalehe veergudel palju räägitud. Arutelu koondub tavaliselt sellele, millist autosilda Tartu esimesena vajab kas Vabaduse, Ropka, Ringtee või Kvissentali.
Ilmar Part: Transpordist, mitte sildadest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellise lähenemise aluseks on väärarusaam, et autoliikluse kasv on paratamatus. Autoliikluse prognoose käsitletakse kui vääramatut jõudu, kuigi prognoosijad ise tunnistavad nende aluseks oletuse, et transpordipoliitikas kursimuudatust ei tule.
Selline oletus ei pea aga paika. Eelmisel aastal kiitis Tartu linnavolikogu heaks Tartu arengustrateegia «Tartu 2030», mis ütleb selgelt, et järgmise 20 aasta jooksul toimub transpordipoliitikas oluline pööre. Selle tulemusena prognoositakse suuri muudatusi inimeste liikumisharjumustes ja linnaliikluse koosseisus.
Aastal 2004 tehti umbes kolmandik kõikidest käikudest autoga, ent strateegia kohaselt peaks auto osakaal linnaliikluses aastaks 2030 oluliselt langema: «Ühistranspordi kasutamist suurendatakse tänaselt kolmandikult enam kui pooleni kogu transpordi mahust ja aastaks 2030 on omakorda pool ühistranspordivahendite arvust keskkonnasäästlikud. Viiendik kuni veerand kõikidest sõitudest tehakse jalgrattaga.»
Siinkohal on vaja kummutada teinegi väärarusaam, et autoliikluse kasv linnas on otseselt seotud autode hulga kasvuga. Selline arusaam pärineb ajalooliste trendide analüüsist, kust nähtub tõepoolest, et autode hulk ja autoliikluse maht on olnud omavahel seotud.
Kuid selline seos peab paika vaid siis, kui transpordipoliitika võimaldab ja soosib autoliikluse kasvu (pidevalt uue infrastruktuuri ehitamisega ja autoliikluse kulude doteerimisega).
Londoni ja Stockholmi ummikumaksud näitavad ilmekalt, et auto omamise ja sellega linnas liiklemise vahel ei ole kindlat seost. Kui on olemas valikuvõimalus, siis sõltub inimeste liikumisviisi valik peamiselt erinevate transpordiliikide kiirusest, mugavusest ja hinnast. Stockholmis näiteks piisas vaid auto kasutamise hinna tõstmisest tipptundidel, et vähendada autoliikluse koormust 23% võrra, kusjuures autode arv linnas jäi samaks.
Seetõttu kutsun üles kõiki, kes soovivad ka tulevikus kiirelt, mugavalt ja tervislikult linnas liigelda, jätma hetkeks autosildade teema kõrvale ja arutlema selle üle, milliseid investeeringuid on vaja, et lähiaastatel oluliselt suurendada ühissõidukite kasutust, jalgsi ja jalgrattaga liiklemist.
Sellele küsimusele vastates saame ka teada, kuhu ja milliste transpordiliikide tarvis on eelkõige vaja uusi sildu ehitada.