Tartu Lastehoiu Seltsi juhatuse liige Pille Rives arvab seltsi esimest edukat tööaastat kokku võttes, et väikestel hoiurühmadel on tulevikku ka pärast seda, kui linnavalitsus on loonud igale lapsele lasteaiakoha.
Lastehoiuselts näeb ennast varuvalikuna
4. september 2009, 10:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lastehoiu seltsi sünnitas emade häda: oleks tarvis ja tahtmist tööle minna, kuid pisikest poega või tütart pole päevaks kuhugi panna.
Täna leiab Rives, et väikesed kodusarnastes oludes koos käivad hoiurühmad on hädavajalikud ka seetõttu, et kuni 24-pealisteks paisutatud lasteaiarühmades võib kannatada nii laste tervis kui tarkuse kogumine.
Lastehoiu selts on esimese tööaastaga suutnud korraldada päevahoiu rohkem kui 50 lapsele. Kas näete kasvuruumi?
Me ei kipu eriti hoiukohti juurde tegema. Meie missioon ei ole ju tegelikult olnud vabatahtlikult linnavalitsuse ülesandeid enda kanda võtta.
Me oleme aru saanud, et lasteaed pole midagi sellist, mida kõik lapsevanemad oma lapsele soovivad. Meie tahame jääda nišiks neile, kes leiavad, et nende lapsele on parem olla hoitud väiksemas seltskonnas, ja kes teevad selle valiku aastateks.
Minu hinnangul on meie päevahoidudes umbes kolmandik lapsi sellised, kelle vanemate valik oleks lasteaed, aga seda põhiliselt raha pärast.
Teie päevahoid on vähemalt paar-kolm korda lasteaiast kallim?
Ma arvan, et tegelikult umbes neli korda kallim. Ja ma arvan, et linnavalitsus peaks toetama lastehoidu rohkem, et seda vahet vähendada.
Viimases ETV saates «Foorum» oli juttu hariduspoliitikast. Saates nenditi, et meie koolides antakse praegu küll teadmisi, aga õpilased ei saa hiljem elus hakkama, sest nad ei oska tulla toime stressiga, teha massist erinevaid otsuseid ja olla paindlikud. Lasteaias on täpselt sama asi.
Meie haridusametnikud ei julge vaadata tõele näkku ja tunnistada, et kui lasteaiarühmas on 24-25 last, ei saa rääkida iga lapseni jõudmisest ja hea hariduse andmisest. Selline keskkond on stressirohke ja soodustab ühetaoliste otsuste tegemist.
Kas midagi sellist, et täna me ei tee lihtsalt pilti rebimistehnikas, vaid me kõik rebime valmis lumememme?
Mul on oma lasteaiaajast meeles, kuidas ma joonistasin saba liputava rebase. Kasvataja ütles: «Rebane ei liputa saba!» Aga tal polnud aega minult küsida, miks minu rebane saba liputab. Ma oleksin vastanud, et ta on rõõmus.
Ja küllap polnud tal aega ka seletada, miks siis rebane saba ei liputa.
See ei ole minu mõte, keegi on seda enne öelnud, et meie lasteaedades pigem karjatatakse kui kasvatatakse. Arvan, et kui lapsevanem on sellise lasteaiaga rahul, võib ta oma lapse sinna panna. Aga omavalitsused peaksid arvestama ka sellega, et mõni võib tahta midagi muud.
Paraku pole Tartu haridusosakonnas ühtki ametnikku, kes tegeleks laste päevahoiu poliitikaga ehk küsimusega: mis on lastele hea? On ainult eelarvestajad, kes arvestavad, palju lasteaiakoht maksab, ja see on kogu poliitika.
Ma ei arva, et lastehoid väikeses rühmas peaks olema sama hinnaga kui lasteaias. Selline hoid on omamoodi luksus. Kõik lapsed peaksid saama omavalitsuselt võrdse pearaha ja hinnavahe jääks lapsevanema kanda. Aga see vahe ei tohiks olla neljakordne.
Lasteaed on seaduse järgi haridusasutus. Rühmades ei tööta kasvatajad, vaid õpetajad. Kas teie selts suudab sarnast taset pakkuda?
Meil on kõikides rühmades kõrgharidusega pedagoogid, mõnes rühmas isegi kaks.
Päevahoid
• Tartu Lastehoiu Seltsi asutatud viies hoiurühmas on praegu kokku 54 last. Ühes rühmas on lapsi 5 kuni 15.
• Seltsi päevahoius oleva lapse vanemal tuleb maksta kuus 1200–2600 kr kohamaksu, lisaks 500–600 kr toiduraha.
• Linn maksab hoiuseltsile iga kuni 3-aastase lapse pealt 2205 krooni ja üle 3-aastase lapse pealt 1470 krooni toetust.
Allikas: lastehoiu selts