Emajõe Suveteatris Jaama tänava vabaõhulaval esietendunud Urmas Lennuki kirjutatud ning Andres Dvinjaninovi lavastatud «Koidulat» läksin vaatama teatud kriitilise eelhoiakuga, sest eestlaste ärkamisaeg ja selle tegelased ei ole meie teatrilavadel viimasel ajal erilist armu leidnud, ja ausalt öeldes ei oodanud ka autorilt erilist sügavust.
3. juuli Postimees tõi ühe tigedalt lahmiva arvustuse stiilis «mina ei näinud seal midagi, seega pole tükk ega lavastus midagi väärt». Osa teatrikriitikuid ei tule selle pealegi, et mitte kõigil inimestel pole korraga pahad päevad ning tahtmine hammustada, ja kellelgi võis jääda hoopis teistsugune mulje.
Õnnetuseks ei leita kallil ajalehepinnal tavaliselt enam ruumi teisele-kolmandale arvamusele ja nii tuleb võimalikul vaatajal ja ka tulevasel teatriloolasel leppida ühe valvekriitiku juhutujuga või, veel hullem, hoopis kunstivälise intriigiga, mida pakutakse tõsiarvustuse pähe.
Meenub sajandi lavastus «Edith Piaf» Velda Otsusega peaosas, kus meie suurim näitlejanna loobus frankofiilide inetu sõnasõja tõttu nii Piafist kui ka edaspidistest rollidest. Alles aastaid hiljem säras ta veel kord Sara Bernardina. Näitlejad on juba kord ülimalt tundlik seltskond. Tunnustus on neile palgalisaks, laitus aga võib ka eluisu võtta.
Tuleme tagasi «Koidula» juurde. Julgen end pidada ärkamisaja tegelaste, nende tööde ja kirjavahetuse heaks tundjaks ning olin üllatunud, kui hästi on autor tabanud ning suutnud markeerida kõigi tegelaste peamist olemust ja ajastu probleeme.
See eeldab väga suurt tööd materjali kallal, sest standardsed käsitlused annavad meile üldjuhul ette hoopis teised stereotüübid. Viimaste eredaks näiteks on Kivisildniku utreeritud nägemus Jannsenist kui «tolgusest, kes tegi ainult halbu valikuid», müüs kõike, vennastus rüütlitega, levitas kristlikku lollust jne (Tegelikkuse KesKus, mai 2006).
«Koidula» Jannsen on läbi- ja ettenägelik, kaval ja sihiteadlik, kelle ülim eesmärk on maarahvas eesti rahvaks liita ja sakste kõrvale tõsta.
Laulupeo nimel on ta ise nõus ka põlgust taluma ja mitte kõige sirgemaid radu käima. Jakobsoni ägedust ja sirgjoonelisust oskab ta parajal hetkel neutraliseerida, aga soovitab tal siiski oma leht üle võtta. Jakobsoni duell Jannseniga, Koidula kosimine ning äraütlemisele järgnev tänitamine on tegelikule Kurgja peremehele palju lähemal, kui näiteks Ivan Orava pajatused Pätsist või Tõnissonist.
Kreutzwaldi incognito, kibestumine ja nooruslik armumine on tema enda käega dokumenteeritud. Viimasele vastas Koidula lapseliku usaldusega, millest lavastuses on saanud midagi enamat.
Aga meile ju ei esitatud dokumentaaldraamat, ja autor on oma vabadust kasutanud küllaltki mõõdutundega. Pealegi antakse lõpus lühidalt teada, «kuidas päriselt oli». Kahju, et lava-Koidula ei teadnud oma neljandast lapsest: Kroonlinna kalmistul on elujõuetuna sündinud poeg Maximilian, esikpoeg Hans suri nelja-aastasena ja on maetud Tartus Jannsenite hauaplatsil.
Tegelased kehastuvad vahepeal laulukooriks või orkestriks; nii saame kuulda suurt osa esimese laulupeo repertuaarist.
Kui võtame vaevaks mõelda, et umbes nii tehti eesti teatrit samas kohas 136 aasta eest, ja nüüd tähistame juba kutselise teatri sajandat juubeliaastat, siis ei tahaks küll pisiasjade kallal norida, vaid hoopis tänada neid, kes võtsid vaevaks kutsuda välja teerajajate vaimud. Etendus on kindlasti vaatamist väärt.