Raamat: Mälestusi erinevate aegade Supilinnast

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Supilinn minu elus», koostanud Heiki Valk, 
illustreerinud Mari-Ann Remmel. 
Supilinna Seltsi Toimetised nr 1. 
Tartu, 2006. 
368 lk.
«Supilinn minu elus», koostanud Heiki Valk, illustreerinud Mari-Ann Remmel. Supilinna Seltsi Toimetised nr 1. Tartu, 2006. 368 lk. Foto: Postimees.ee

Keegi on kunagi öelnud Nõmme kohta, et see on linnaosa, kus iga aianurk, puuvirnatagune ja peenramaa mätas kannab endas mingit isiklikku laadi mälestust või pisilegendi. Sama peab ehk isegi suuremal määral paika Tartu Supilinna puhul.

Vähe on Eestis sääraseid paiku, millega on seotud niivõrd suur hulk isiklikke mälestusi, mis väärivad tegelikult talletamist ka ajaloo seisukohalt.

Väga hea kujundus

Seda silmas pidades kuulutaski linnaosa oma näo säilimise eest seisev Supilinna Selts paari aasta eest välja mälestuste kogumise võistluse, mille paremik on nüüdseks jõudnud üsnagi koguka ja väga heas kujunduses raamatu kaante vahele.

Erinevat laadi, sageli väga isiklikke ja erinevatest aegadest pärinevaid mälestusi jagavad raamatus lugejaga 25 erinevas eas kunagist või praegust supilinlast. Vanimad nendest on praegu juba üle 70 ning noorim oli kirjutamise ajal kõigest 7-aastane.

Kuigi fragmentaarne (nagu see mälestuste puhul tavaline), vaatab meile raamatust vastu suur tükk ajalugu läbi elusaatuste prisma. Nii avaneb panoraamne pilt ühe «linnakese» ajaloost sõjaeelsest ajast kuni uue sajandi alguseni.

Algul pani siinkirjutajat natuke mõtlema asjaolu, et raamatus puudus ajaloolase kirja pandud Supilinna ajaloo üldkäsitlus, kuid siis mõistsin, et see olekski olnud mõttetu.

Nii nagu Supilinn ise on kujunenud aegade jooksul väikeste, kohati lausa märkamatute evolutsiooniliste sammukeste läbi, puudub ka siinsel ajalool oma Suur Narratiiv (mis on olemas näiteks Nõmmel tänu eripärasele tekkeloole).

Supilinna ajalugu ongi tuhandete isiklike jutukeste, juhtumiste ja pisilegendide põiming, millest vaid väike osa on jõudnud käesolevasse raamatusse.

Supilinn on koht, kus põimuvad omal kombel ajalugu ja loodus. Siin on tunda vähemalt kolme sajandi hõngu ning inimesed elavad enamasti rahulikus kooskõlas oma vahetu ümbrusega.

Siinses arhitektuuris valitseb eluterve irratsionalism, sest majaomanikud on saanud aegade jooksul järgida peamiselt oma isiklikku maitset.

Kuigi kevadised tulvaveed ei ähvarda Supilinna enam endisel moel, meelitavad kohati metsistunud aiad ja allikarikas maapind praegugi linde ja väikeloomi Emajõe luhalt peaaegu Tartu kesklinna. Kõige selle üle troonib lausa müütiline õlletehas mäe peal.

Lugu Veerikust

Samas pole sugugi juhus, et kogumikule on lisatud üks lugu kunagi samalaadsest, kuid praeguseks olulisel määral muutunud Veeriku linnaosast.

Raske oleks olnud seda meisterlikult komponeeritud kirjutist, milles on kenasti ühendatud Suur Narratiiv linnaosa tekkimisest ja jutustaja perekonnakroonika, kõrvale jätta.

Samas on Veeriku saatus isegi natuke hoiatav eeskuju sellest, mis võiks saada Supilinnast, kui progressi müüt end ka siin liiga jõuliselt maksma paneks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles