Kommentaar: Võrkpallileibkonnale sobib üksnes finaal

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tartu Pere Leiva võrkpallimeeskond hooajaks 2005/2006 osutus vastastele valutegijaks. Esimene võidujanu kustutati detsembris Kuressaares, kust toodi Tartusse Eesti karikas. Lühike Balti karikaturniir ja pikk Schenkeri liiga turniir lõpetati teise kohaga. Vahepeal pisteti taskusse Eesti meistri kuldmedalid. Igal võistlusel finaalis – see veenab.

On siiski tõsiasi, et Balti karika võitis Riia Lse ja Eesti-Läti ühisliiga Ozolnieki Poliurs, mitte meie liider. Klubide komplekteeritust võrreldes oli tartlaste koht siiski pigem oodatust kõrgem. Mäletame, et hooaja peavõistluse – Schenkeri liiga põhiturniiri – lõpetas Pere Leib alles neljandana. Erinevalt lätlastest on Eesti parimad mängijad välisklubides, erandiks vaid Argo Meresaar. Tuletame meelde: Kert Toobal Soomes, Raimo Pajusalu Austrias, Eerik Jago Hollandis, Janis Sirelpuu Belgias, Pavel Kruzajev Kreekas, Jaanus Nõmmsalu Prantsusmaal, Raigo Tatrik Lätis.

Võrkpallurite valik on Lätis umbes kaks korda suurem kui Eestis, vene rahvusest mängijate osa naabritel väga suur, meil peaaegu olematu. Sellegipoolest oli Schenkeri liiga kuue parema hulgas Eesti ja Läti klubisid võrdselt kolm, kaheksa hulgas neli. Eesti korvpalliklubisid polnud esikaheksas ühtegi. Olime lätlastest tänavu pisut kehvemad klubide tasandil, aga koondise pärast pole vaja häbeneda – kolme viimase aasta vältel on Eesti meeskond Lätit aina võitnud. Midagi meile, midagi neile.

Tali-ajast Tartus. Vaid võrkpalli siseringis tuntud Urmas Tali (36), kes aastaid Võru meeskonda juhendas, sai mullu ootamatult Pere Leiva peatreeneriks. Asjatundjad imestasid ja kahtlesid, pärast ainult imestasid. Treeningute ja mängutaktika spetsiifiline ülesehitus, mis alguses ka mängijaid hämmastas, hakkas vilju kandma, peatreeneri mängusekkumised paistsid ajapikku välja üha õigeaegsematena. Mängijate vorm jõudis tippu play-off'ideks, ilmselged kaotused pöörati enda kasuks ja võiduseise maha ei mängitud. Aeglasevõitu Rain Värtoni (206 cm) liigutused muutusid vilkaks, ilme otsustavaks, tema peale võis otsustaval hetkel loota. Eesti esiründaja Argo Meresaar leidis viimaks ühise keele Läti esisöötja Vjatšeslavs Grimailovsiga ning uuesti näitas oma parimate päevade rünnakuvõimsust Marek Pihlak. See ei saa olla juhus. Midagi Talis järelikult on.

Uus ja edukas peatreener on tunnistanud, et pole enam sama mees, kes sügisel platsi ääres häält valjendas. Ta on õpetades õppinud, ennast vormida püüdnud. Küllap ta teab endise kaaslinlase Avo Keele käekäiku – bravuurne treeneridebüüt koondise eesotsas (viis võitu ja vaid kaks kaotust EM-valiksarjas), millele järgnes tagasilööke tootev argipäev klubitreenerina. Esimene Tali-hooaeg Tartus on möödas, ees on tõenäoliselt palju raskem. Aga millised pätsid juba paunas!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles