Üliõpilasteater viib meid seekord võlujõele

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Huck Finn (Martin Liira) kohtub oma taadiga (Peeter Piiri, esiplaanil), kes on joodik ja satub pärast ärkamist deliiriumikoletiste küüsi.
Huck Finn (Martin Liira) kohtub oma taadiga (Peeter Piiri, esiplaanil), kes on joodik ja satub pärast ärkamist deliiriumikoletiste küüsi. Foto: Lauri Kulpsoo

Tartu Üliõpilasteater on viimasel ajal silma paistnud väga nõudliku materjali valikuga: eelnevalt Sarah Kane´i «Puhastatud» ja nüüd siis Mark Twaini – Madis Kõivu «Huck Finni lugu. Seiklused võlujõel».

Kavalehel äratoodud jutuajamises ütleb Madis Kõiv, et temale on Hucki kui tegelase puhul oluline, et ta on tundlik kõigele loomulikule, ta märkab asju, mida tavaliselt ei märgata, olulised on hääled ja lõhnad.

Kõiv mainib ka, et kõigis tema töödes on midagi isiklikku, teda huvitab nägemuslikkus.

Olulised ei ole tema näidendites intriigid ja tegevused, vaid pigem hääled, pildid, lõhnad, nende kirjeldused, kokkusulamised.

Tartu Üliõpilasteater on sellist maailma oma uuslavastuses tabavalt ka kujutanud, isegi tundelisemalt minu arvates, kui seda Kõivu instseneeringut lugedes aimata võis.

Publik laval

«Huck Finni loo» publik on paigutatud lavale, näoga saali, mis kujutab endast suurt Mississippi jõge. Lava on samas ka kui parv, millel Huck ja ta sõber Jim mööda jõge seilavad.

Vee loksumine, õngeritvade vihin, koerte ja inimeste hääled kauguses – need kõik kokku tekitavad unenäolise ilma.

Helide foon on tekitatud nutikate lahendustega. Häid lavalisi lahendusi on veelgi. Mängitakse nii, et tõepoolest tekib illusioon udust jõel, ning tõestatakse, et neegrit ei pea mängima selliselt, et näitleja nägu on mustaks võõbatud.

Eriliselt sugestiivselt mõjub stseen, kus Huck ja Jim teineteist jõel udus otsivad ja hõiguvad, ning eriti mänguliselt ja koomiliselt teise vaatuse näitemängustseen, mida esitavad Hertsog ja Kuningas.

«Hucki lugu» on kindasti üks õnnestunumaid ja huvitavamaid Tartu Üliõpilasteatri lavastusi, eelkõige lavasemantilises mõttes ja heade näitlejatööde tõttu.

Esile tõstaksin just meesnäitlejaid: Martin Liira nimiosas, Kaarel Vaidla neeger Jimina, Peeter Piiri Hucki isana ning koomiline Hertsogi-Kuninga tandem Roland Kivitare ja Madis Kubu esituses.

Kui midagi ette heita, siis probleemi seoses näitlejate tekstiga, mis kahjuks halva akustika tõttu kannatas. Väga palju teksti läks lihtsalt kaduma.

Ja ehk oleks võinud teksti ka julgelt veel kärpida, sest esimese vaatuse viimane kolmandik muutus veidi igavaks, Hucki monoloogid venisid ja pildilised lahendused hakkasid liialt korduma. Teine vaatus oli kiirem ja ladusam ning ka tegevust oli laval rohkem.

Vaene teater

Tegemist on heas mõttes vaese teatriga: pole erilisi dekoratsioone ega uhkeid kostüüme, on ruum, näitlejad ja lihtsate vahenditega loodud fantaasiarikkad lahendused. Tulemuseks on elus teater, mis läheb korda.

Tartu Üliõpilasteatri kunstiline juht ja lavastaja Kalev Kudu ning näitlejad on end jälle igati tõestanud.

Lugu Huckist

• Tartu Üliõpilasteater esietendas 16. märtsil üliõpilasmajas Mark Twaini ja Madis Kõivu näidendi «Huck Finni lugu. Seiklused võlujõel».

• Lavastaja Kalev Kudu, kunstnik Epp Kubu, osaleb 12 näitlejat, nimiosas Martin Liira.

• Järgmised etendused Tartu üliõpilasmajas (Kalevi 24) on 24., 29. ja 31. märtsil ning 6., 7., 12. ja 21. aprillil kl 19, 22. aprillil kl 12 ning 26. ja 27. aprillil kl 19.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles