Sünd ja surm käivad siin elus ikka käsikäes. Ootamatult või äkksurma surnud inimene viiakse enamasti lahangule, et selgitada surma põhjus või selle tekitaja. Üks põhjusi on ka soov teada saada, ega tegu ole teisigi ohustava haigusega.
Mida teha aias surnud varesega?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nagu inimesed, ei sure ka linnud ja loomad kuigi sageli niiöelda tänaval. Nähes tänaval looma või linnu laipa, käituvad inimesed mitmeti. Sageli kõnnitakse mööda sellest kellelegi teatamata. See ei pruugi olla ükskõiksus, pigem ei teata, kellele leiust teatada ja kas keegi on sellisest teabest üldse huvitatud.
Mõni päev tagasi pidin otsima vastust küsimusele, mida teha aias ootamatult surnud varesega. Lind lebas männi all, tiivad laiali. Selgelt oli näha, et ta polnud oma otsa leidnud võitluses kassi või mõne liigikaaslasega. Vares oleks justkui kukkunud puult, liikunud abitult lumes 3040 cm ning siis surnud. Noka vahel oli märgata õrna veritsust.
Olles kursis juba mõnda aega kogu maailma pinges hoidnud surmava linnugripi muteerumise võimalikkusega inimeselt inimesele levivaks vormiks ja saades aru viiruse peatsest Eestisse jõudmise paratamatusest, pidasin oma kohuseks sellestki juhtumist spetsialistidele teatada.
Uurisin teemat lähemalt internetist. Otsingusüsteemist neti sain pärast sõna linnugripp sisse trükkimist meeletu hulga linke selle viiruse ohtlikkusest ja tõsidusest. Sain ka teada, et lindudest tuleks võimalusel eemale hoida ja kahtlane surnud lind võib olla tõsine märk saabunud viirusest.
Edasi otsides sain teada, et sellistest juhtumitest tuleks teatada maakondlikule veterinaar- ja toiduametile. Kahjuks polnud kodulehel ühtegi viidet, kellele ja kuidas teatada, mispeale otsustasin teatada selle ameti juhatajale, kelle mobiiltelefon oli kodulehel antud.
Teatasin. Lahkelt lubati linnule järele tulla. Mul oli hea meel, et edasi tegelevad varesega asjatundjad. Möödus kümmekond minutit, kui mulle helistati ja öeldi: ärge kartke, pange surnud lind kilekotti ning riputage aia külge nähtavale kohale, kust see järgmine päev üles korjatakse. Olin jahmunud.
Helistasin uuesti Tartumaa veterinaar- ja toiduameti juhatajale ning soovisin, et linnu paneksid kotti ikka spetsialistid ning uuriksid ka surma põhjust.
Nelja tunni pärast tuligi juhataja ise linnule järele tõmbas ühte kätte kilekinda ning rabas maast linnu, osatades, et mis siin karta, vares pole ju riskigrupis, linde sureb iga päev tuhandeid ja kõiki neid ei jõua nagunii analüüsida.
Järgmisel päeval analüüsitulemuste kohta pärides sain teada, et uuringud veel käivad ning mind teavitatakse tulemustest kindlasti. Mis siin ikka. Peaksin olema rahul. Kodaniku kohus tundub olevat täidetud, kuid miski ikka kripeldab.
Tunnen, et tegelikult pole meie riik veel kaugeltki linnugripi ennetamiseks ning sellega võitlemiseks valmis. Pole õige jätta kogu linnugripi ennetuse, tulevase leviku piiramisega seonduv ainult veterinaar- ja toiduameti piirkondlike juhatajate õlule, kes sisuliselt peavad tegelema iga kahtlase juhtumiga algusest lõpuni.
Juba täna võiks iga Eesti kodanik teada, kuidas ta saab kaasa aidata linnugripi ennetusele, kuhu teatada, kui on leidnud surnud linnu või looma, millised on kaitsevahendid linnugripikahtlusega linnuga kokku puutumisel jne. Juba täna võiks olla koolitatud suurem hulk inimesi, kes on valmis reageerima professionaalselt igale linnu või looma surma juhtumile.
Soovin, et sellel teemal ei tekiks kunagi arutelu, millises ministeeriumis oli infosulg või kelle lahenduspädevuses linnugripi ennetamise küsimused oleksid pidanud olema.
Olenemata sellest, kas inimene elab elu graatsilise luigena, jõulise kotka või siutsuva värvukesena surelik on ta ikkagi.