Mõnusalt soojal reede õhtul jutustab meistergiid Elina Aro parajasti Raekoja platsil rahvusvahelise informaatika suvekooli BaSoTI tudengitele, miks linnavalitsuse hoone on kolmevärviline.
Välismaalased Tartus: pooleteise tunniga linn selge
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ligi kahekümneliikmelise rühma juurde lohistab ennast üks räsitud ja igijoobes meesterahvas ning laskmata end giidi häälest häirida, hakkab hoopis oma joru ajama.
Suvekooli korraldajaid Kaur Alasoo otsustab seepeale mehe grupist eemale juhtida, et tudengid saaksid giidi juttu jälgida.
Kuigi Alasoo ja kutsumata külaline lähevad mõistujuttu rääkima üsna kaugele, on siiski kuulda, kuidas jauraja ütleb: «Anna mulle kaks krooni, siis ma lähen ära.» Pettunud, et väljapressimine osutus edutuks, jätkab vennike lohistades oma sihitut teekonda.
Katariina legend
Aga miks siis 18. sajandi lõpul klassitsistlikus stiilis ehitatud linnavalitsuse hoone on kolmevärviline?
Legendi järgi olevat Vene keisrinnal Katariina II-l palju armuafääre olnud. Kui Katariina käsul ja toel hakati maja ehitama, pooldas ta parajasti roosat.
Kuid kui maja juba värviti, juhtus keisrinna isiklikus elus midagi piisavalt dramaatilist, et ta nõudis ka tumedama tooni, punase lisamist. Kokku tuligi ebatavaliselt värviline, roosa, valge ja punasega klassitsistlik ehitis.
Pärast ülevaadet linna ajaloolisest kujunemisest, Raekoja platsist ja seal olevatest vaatamisväärsustest nagu purskkaevu skulptuur «Suudlevad tudengid», ümbritsevate hoonete arhitektuur jne liigub grupp edasi Rüütli tänavale.
Seal varitseb juba vana tuttav, kes enne kahte krooni pommis, ja küsib varem teda korrale kutsunud Alasoolt: «Kas sa jälitad mind või?» Koomiline jagelemine hakkab järjekordselt pihta. Seekord ei saa sell enam nii suure tähelepanu osaliseks, sest grupp keskendub meistergiidile.
Elina Aro jutustab parajasti, et Rüütli tänava punased tänavakivid näitavad kunagiste keskaegsete hoonete paiknemist ning hallid tänavakivid illustreerivad, kust tollal tee läks.
Järgmine peatus – Jaani kirik. Kuigi eestlased pole väga religioosne rahvas, investeerivad nad kirikute restaureerimisse ja korrashoidu heldekäeliselt. See on rahvusliku uhkuse küsimus, jutustab giid. Jaani kirik on pulmaliste lemmik, ligi tuhande terrakotaskulptuuri kodu ning kui võtta vaevaks 135 astet, avaneb kirikutornist ka suurepärane vaade.
Mööda Jaani tänavat jõuame välja Tartu pärlini – ülikooli peahooneni. «Ilma selle institutsioonita oleks Tartu väike mõne tuhande elanikuga linn,» ütleb giid. Rääkimata sellest, et 82 protsenti Eesti ärkamisaja haritlastest ning iseseisvuse ja taasiseseisvuse eest võidelnud võtmeisikutest käis Tartu ülikoolis.
Ekskursioon läheb läbi Gustav II Adolfi mälestusmärgi juurest ja siis Toomemäele.
1220ndatel tuli Tartusse piiskop, kes tollal alla tuhande elanikuga linna laseb kolmele tuhandele inimesele mõeldud kiriku ehitada. Oli ta visionäär või hull? Kes seda teab.
Pärast Ingli- ja Kuradisilda vaatab tudengigrupp juba all paistvat Püssirohukeldrit, mis omab maailma kõrgeima laega pubina Guinnessi rekordit.
Teekond viib vana tähetornini, mis oli veel 19. sajandil üks maailma juhtivaid. Uudistavat seltskonda otsustab külalislahkusega kostitada üks korralikult märjukest mekkinud noormees ning leelotab täiest kõrist: «Welcome to Estonia!»
Nagu näha, on nii mõnigi kohalik võtnud südameasjaks välismaalaste meelt lahutada, enamasti on nende etteastete valemiks palju alkoholi pluss vali hääl.
Skype'i sünnilinn
Jätame laululinnu seljataha ning laskume mööda Vallikraavi tänavat alla. Peatume sümbolistist Wilde’i ja realistist Vilde skulptuuri juures ning jõuame välja Küüni tänavale, kus noored informaatikud saavad veel teada, et Tartu on Skype’i sünnilinn ning tuntud kõrgetasemeliste geenitehnoloogia uuringute poolest.
Ka Küüni tänaval tahab üks juba nädalalõppu tähistama hakanu, seekord rattaga sõitev onu, sõna sekka öelda.
Paistab, et nüüdseks on grupp juba harjunud sellega, et nad Tartus jaurajaid ligi tõmbavad.
Pooleteisetunnine ülevaade heade mõtete linnast lõpeb giid Elina Aro sõnadega: «Tartu on nagu pulmakleit – midagi uut, midagi vana, midagi sinist ja midagi laenatut.»