Juulikuust kallinevad hinnad. Nii käibemaksu 2-protsendiline tõus kui ka kütuseaktsiisi kergitamine 10–12 protsendi võrra, mis veab omakorda üles toidukraami ja teenuste hinnad, lööb kõige valusamalt kõige kaitsetumaid. Neid, kelle sissetulek läheb tervenisti eluasemekulude ja igapäevase leiva peale.
Riigi majandamises jõustub teisigi muudatusi, ja ikka on peksupoisteks nõrgemad: haiged, väikelaste vanemad, tööteed alustavad noored.
Paremparteidest vähemusvalitsus ostis riigikogus oma tahte läbisurumiseks üles roheliste hääled, lubades 86 miljonit krooni energiasäästuprogrammile.
Ei tea, kas oskavad rohelised järgmine kord, kui nende abi jälle peaks vaja minema, ka rohkem küsida. Küll on aga küsitav see, kui palju säärane avalik lehmakauplemine meie majandust tervendab.
Teise lisaeelarve üllas eesmärk – parandada tulude-kulude vahekorda 6,1 miljardi krooni võrra – jäi ometi kättesaamatuks. See aga ei too lähemale eurole üleminekut, mille eelduseks on Maastrichti kriteeriumide täitmine, sh nõue, et eelarve puudujääk ei tohi ületada kolme protsenti SKTst.
Ainuüksi kulude kärpimisega ei ole riigil võimalik seda peenikest köit mööda kõndida. Liiati süvendab iga kärbe omaltki poolt veel majanduse punnseisu, selmet seda elavdada.
Maksude tõus on möödapääsmatu, ütlesid kevadel sotsiaaldemokraadid. Pisut hiljem kordas sama ka IMF. Paremparteide tahtmatus asja mõista ajas valitsuskoalitsiooni lõhki. Lõpuks on maksude tõstmise paratamatusest aru saanud ka Reformierakonna ja IRLi vähemusvalitsus.
Uppumisohus haaras ta aga kinni lootusetult valest otsast. Selle asemel, et maksukoormuse tõusu ühiskonnas ühtlasemalt jagada, et võtta sealt, kust võtta annab, ehk tõsta tulumaksu 21 protsendilt 24 protsendile, nagu pakkusid sotsiaaldemokraadid, asuti pitsitama eeskätt nõrgemaid: töötuid, väikesepalgalisi, lastega peresid, põduraid, vanureid.
Vähe sellest, Läti kogemus näitab, et käibemaksu tõus ei pruugi sugugi tuua riigikassasse loodetud lisaraha.
Kreenis on ka kauaoodatud töölepinguseadus: tööandjatele annab see õigusi juurde, ähvardades töötajaid uute koondamistega, töö kaotanute valuraha aga hoopiski väheneb.
Kuna lisaeelarve ei suutnud täita oma ülesannet suruda valitsussektori puudujääki kolme protsendi piiresse, oli riigi seisukohalt mõttetu kärpida ka haigushüvitisi. Seda enam, et haigekassal on veel pisut varu.
Inimese seisukohalt julgeksin seda otsust nimetada suisa sigaduseks, iseäranis selle lapsi puudutavat sätet. Haiget last kodus hooldav vanem hakkab senise täispalga asemel saama 80 protsenti palgast.
Lapsed lihtsalt jäävad tihtilugu haigeks, selline on kord loodusseadus. Juba praegu, teavad lasteaiatöötajad rääkida, toovad vanemad töö kaotamise hirmus haiglasi lapsi lasteaeda, kus nad siis teisigi nakatavad.
Aga kujutage nüüd ette ema, kes töö ja kodu vahet üksinda rabeleb ja kelle väikese palga iga viimane sent on arvel. Kes meist tahaks kahe halva vahel valida: kas põetada last kodus, ilma et jääks raha arstirohu ostmiseks, või viia haige laps lasteaeda, et ravimi jaoks raha teenida?
Löök allapoole vööd oli ka äkkotsus lõpetada õppelaenu kustutamine, mingi võimalus jäeti üksnes praegustele lapsevanematele ja avaliku sektori töötajatele, kes jõudsid vastava avalduse esitada 1. juuliks.
Kõigi muudatuste mõistmiseks ja teokstegemiseks oli aega vaid kuus tööpäeva, liiati ei ole jaaninädal, seekord erandlikult pealegi päikeseline, meie oludes just parim asjaajamise aeg. Vägisi kipub pähe mõte, et ehk oli nii meelega kavandatud.
Mida tunneb praegu tudengist ema, kes oli linnamelust eemale tõmbunud ega tulnud selle pealegi, et avalduse kirjutamisega on tuli takus? Või too kraadiõppe lõpetanu, keda augustikuust ootab õnnekombel riigiteenistuja koht, aga kes seniks oli nelja tuule poole kadunud?
Noortesse haritlasperedesse külvab säärane samm ebakindlust ja küllap on juba lähitulevikus vähem neid, kes söandavad end õppe- ja teadustööle pühendada. Igal juhul on otsus lõpetada õppelaenu kustutamine vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega ja annab üliõpilaskondade liidu arvates õiguse vaidlustada see kohtus.
Niisiis, praeguse hüsteerilise ravi tulemusena tõusevad hinnad – ja tuleva-aastane ressursimaksude tõus kergitab neid veelgi –, kasvab tööpuudus, vähenevad haigus- ja koondamishüvitised. Sellest hoolimata ei suudetud leida lahendust, kuidas paremini tasakaalustada valitsussektori kulusid-tulusid. Seega jäi eurole üleminek endiselt kõvera küsimärgi alla.
Meie majandus langeb kiiremini (esimeses kvartalis 15,1 protsenti), kui kevadel prognoosis Eesti Pank, pakkudes aastaseks languseks 12,3 protsenti.
Võibolla oleks aeg sügavalt järele mõtelda rasketel murranguaegadel meie peaministreid nõustanud ja Eesti Panga asepresidendina töötanud Bo Kraghi sõnade üle, et eurost pole mõtet puuslikku teha, et euro on pigem prestiiži küsimus. Seda väidab Eesti sõber, kes on panganduses töötanud ligi neli aastakümmet.
Võibolla käib meile lihtsalt üle jõu tabada kaht kärbest ühe hoobiga – päästa majandus ja lunastada hirmkallis euroklubi liikmekaart? Ja kes selle kinni maksab? Kui eelarvet püütakse, hambad risti, tasakaalus hoida, kannatavad ju vaesemad inimesed kõige rohkem.
/nginx/o/2017/12/20/7424011t1h35fb.jpg)