Kalju Leib: ühe tornikiivri toetuseks

FOTO: TPM

Minu suhe Tartu Maarja kirikuga on üsna isiklik ja vahetu. Mu vanemad laulatati seal 1932. aastal, mõni aasta hiljem ristiti sealsamas mind ja mu nüüdseks juba igavikuteele läinud vend.

Kõik talitused viis läbi hilisem märterpastor Aksel Erich Vooremaa, seda esialgu küll abiõpetajana toonase pastori Robert Funcke kõrval.



Ehkki ma pole igapühapäevane kirikuskäija, pean ennast selle koguduse liikmeks, kuldleergi seljataga, ning teen kogudusega mitmes vallas koostööd. Mul on südamel jagada lehelugejaga oma mõtteid ja kutsuda inimesi selle pühakoja ülesehitamisele.



Halastamatu möödanik


Teises maailmasõjas, mida siit võib vaadata kui Vene-Saksa sõda, takerdus sakslaste edasitung ja rinne jäi kaheks nädalaks Emajõe joonele. Linna põhjapoolsest osast hävitas punaarmee kahuritulega lõunapoolset, samal ajal süütasid ülejõel hooneid Vene vägede hulka kuulunud Läti militsionäärid. Kedagi kustutama ei lubatud.



12. juulil 1941 oli tulistamine õige valus ja õhtupoolikul süttis ka Maarja kirik. Samal päeval põles maha Õpetaja tänavas asunud pastoraat ning tugevalt sai kannatada leerimaja (praegune kogudusemaja). Hävis väärtuslik arhiiv. Mõni päev varem, 8. või 9. juulil, hukkasid kommunistid koledal kombel Tartu vanglas koos paljude teistega õpetaja Vooremaa.



1942. aastal ülikooli kirikus peetud Vooremaa mälestusjumalateenistusel seisis laululehtedel muu hulgas tekst: «1941. aasta sõjamöllus sai Tartu kogudustest kõige enam kannatada Maarja kogudus.» Üldse hävis 1941. aasta juulis Tartus 1008 hoonet.



Maarja kiriku põlemisest on teadaolevalt tehtud vaid üksainus foto. Selle kohta on vanameister Eduard Selleke mulle pajatanud, et 12. juulil 1941 olid nad perega ühe Tööstuse tänava (nüüd Kooli 12) kolmekorruselise elumaja keldris varjul, sest elukoht Kuperjanovi tänavas oli maha põlenud.



Aeg-ajalt käidi väljas ja piiluti pööninguaknast, mis toimub. Keegi tõi sõnumi, et Maarja kirik põleb. Selleke tiris vihisevate lõhke- ja süütemürskude kiuste oma aparaadi katusele, kuid vaevalt oli ta saanud ühe võtte teha, kui plekk-katusesse hakkasid lõikuma kuulid: keegi oli teda märganud. Selleke põgenes keldrisse tagasi.



Minu raudteeametnikust isa pajatas, et nad olid noil päevil õhitud Riia tänava raudteeviadukti kõrval maapealses kapitaalses koobaskeldris varjul, kui kirik süttis. Isa jäi vaatama, kirikukell oli hõõgunud kui päike ja kukkunud lõpuks alla. Nagu teisedki pealtnägijad on kinnitanud, murdus 12. juulil kella 22.30 paiku tornikiiver ja vajus leegitsedes maa peale.



Kiriku kell, mis oli terasest ja pääses seetõttu saksaaegsest metallikorjandusest, jäi alles ja lööb 1948. aastast Viljandimaal Paistu kiriku tornis.



Võim varemete kallal


1956. aasta septembris kerkisid varemeis torni sisemusse üha kõrgemad tellingud. Me ei teadnud, mis toimub. Ühel päeval selgus, et okupatsioonivõimud olid otsustanud anda Maarja kirikule tagasipöördumatu löögi ja võõrandanud varemed toonasele Eesti Põllumajanduse Akadeemiale spordihoone tarvis.



Olin pärast kooli lõpetamist oma esimeses töökohas Pepleri 4 hoones, kus praegu asub rahvaülikool. Tänavaäärset neljakorruselist hoonet veel ei olnud ja Maarja kiriku varemed olid aknast vaadatuna lausa peopesal.



Oli septembrikuu esimene nädal, kui algas torni müüride lammutamine – neli noormeest, igaüks ühest küljest, hakkasid kangiga müüritist lõhkuma.



Mäletan, umbes lõuna paiku tuli tuppa meie tootmisosakonna vaneminsener Eduard Metsik, enne sõda perekonnaameti töötaja, nimetatud ka ilmalikuks pastoriks, ja ütles: «Kaege, mehe, aknast vällä ja pidage mu sõnu meelen – tuless aig, kui noil kõigil võetass pääd maha, kes praegu jumalakoda lahuva.»



See aeg ei ole tulnud ja hea, kui sellisena ei saabugi. Kuid juba nõukogude aja lõpukümnendil jõuti selle teo kahetsusväärsuse tunnistamiseni ning taasiseseisvunud Eestis hukkamõistuni.



Võimude teadmisel oli  rüüsteretki kiriku varemete ümber tehtud varemgi. Võimude mahitusel rööviti 1950. aastal kiriku varemete ümber olnud sepisaed, mis koosnes piigikujulistest varbadest ja malmist valatud peadega postidest.



Aed pandi vene õppekeelega kooli, toonase 4. keskkooli ette muru ja põõsasheki kaitseks.



Aed ei pidanud seal kuigi kaua vastu, ei aidanud ka remont, metallosad viidi utiiliplaani kohaselt ümbersulatamisele. Ainult röövitud aia raudkivist tahutud vundamendid paistavad pinnasest välja tänagi.



Vanametalli korjamise tuhinas hävitati ka Vana-Jaani kalmistu hauapäraldised.



Kiriku ülesehitamine


Toetan Maarja kiriku taastamist täielikult ja tingimusteta ning kutsun kaaslinlasi ülesehituse jaoks annetama. Julgen siiski arvata, et maaülikooli uue spordihoone eelarvesse oleks pidanud lülitama kas või mingidki kompensatsioonivahendid, millest oleks saanud taastada vähemalt mahalõhutud torni ja kiriku katuse otsaviilu.


Ehk pole veel nüüdki hilja seda teha.



Pühakoja taastamine on sattunud ülemaaliselt ja -maailmselt seniolematu surutise aastaisse, kuid me peame end kokku võtma, aitama taastada selle hoone ja andma kogudusele tagasi ta väärikas koht teiste hulgas.



Minule on selle hoone taastamine sama oluline kui Tartu vabadussamba ehk Kalevipoja taaspüstitamine. Soovin, et Maarja kirik koos torni ja tornikiivriga valge luigena paistaks kaugele ning see hilisklassitsistlik arhitektuuripärl koos koguduse igapäevaelu ja tegevusega ehiks meie kodulinna.

Tagasi üles