Pastoraalsest lennujaamast väljus üksildane Riia-lend

Air Balticu asepresident korporatiivsuhete alal Janis Va­nags ütleb, et Tartu–Riia liini sissetöötamiseks tuleb kõvasti tööd teha nii lennujaamal kui omavalitsustel.

FOTO: Sille Annuk

Laupäeva hommikul kell kaheksa on Tartu lennujaamas vaikne, pole sadu terminalis tormlevaid reisijaid, pole maanduvaid lennukeid ega saabuvaid taksosid. Pole midagi sellist, mida olen harjunud lennujaamades nägema.


Mitte ükski tsivilisatsiooni heli ei lämmata lindude sirinat. Air Balticu Fokkeri taustal asuval rohumaal võiks mäletseda veel kirju lehm ja pastoraal oleks täielik.

Tartu lennujaamas pole tasulist aiaga ümbritsetud parklat. Senised reisid Riia lennujaama kaudu on maksnud mulle lisaks autokütusele sadu kroone parkimiskuluna. Nüüd jätan auto südamerahus parklasse.

Jalutame fotograaf Sillega ajutisse terminali, mis kujutab endast sopikestega koridori. Ühte sellisesse sopikesse on paigutatud laud, mille tagant saab kätte pardapassi ehk siis lennupileti.

See on esimene reis Riiga ja ärevust ning sellest johtuvat kramplikkust võib leida ka Tartu lennujaama töötajate liigutustest. Mõnigi neist küsib vististi: kas me ikka tuleme kõigi seitsme reisija teenindamisega toime?

Sille peab loovutama oma hambapastatuubi, sest seda käsitatakse vedelikuna. Selline vedelikupakend ei tohtivat mahutada üle 100 milliliitri, aga tuubile on märgitud 150. Tegelikult on tuub juba pooltühi, aga Sille ei viitsi vaielda ja annab plastiiti sisaldada võiva potentsiaalse pommi ära. Tagasi tulles ei pakuta muide tuubi tagasi ja Sille ei viitsi ka ise seda tagasi küsida.

Üldiselt saavad üle ma ei tea mitme aasta regulaarlende nägevad lennujaamatöötajad check-in’iga kenasti hakkama. Ajaloolise lennu piletid kirjutatakse välja käsitsi pastakaga, sest printerit vist veel pole.

Lennujaamas on päris pakkide läbivalgustamise lint ja päris turvavärav. Ja kui sellest läbi saame, tutvume ühte soojakusse tehtud toolikestega oote­ruumis kõigi kaasreisijatega.

Teadlaste rõõm

Reisijaid, nagu juba öeldud, on seitse ja kolm neist on pileti ka tegelikult ostnud. Tasuta reisime mina, Sille ja kaks Air Balticu tegelast.

Raha eest reisivad Tartu Ülikooli keemia instituudi molekulaartehnoloogia vanemteadurid Sulev Sild ja Uko Maran ning lisaks veel hispaanlane Luis Torres. Et reisiseltskond on väike, saame kohe omavahel tuttavaks.

Eriti jutukas on rahvaülikoolis hispaania keelt õpetav ja ka spordikommentaatorina leiba teeniv Torres, kes ei varja vaimustust selle üle, et on juba õhtul kodumaal Tenerifel. Selleks peab ta Riias paarishüpetega kõigepealt Barcelona lennukile jõudma.

Tartu teadlased aga tunnevad rõõmu võimalusest olla juba samal pärastlõunal Istanbulis ühel keeruka nimega konverentsil, kust saab kohe pärast konverentsi lõppu kolmapäeval koju tagasi.

Maran on kokku löönud, et ilma oivalise lennuvõimaluseta oleks tema ja Sulev Silla reis läinud vähemalt 9000 krooni võrra kallimaks. See tähendanuks lisatransporti ja -päevaraha ning ööbimisi hotellides.

«Saime kaks päeva võitu,» täheldab Maran.

Aga ikkagi vaid kolm piletiga reisijat  – see pole ju Air Balticule teab mis saak. Samuti kaasa reisiv lennufirma asepresident korporatiivsuhete alal Janis Vanags ütleb, et esimesel, reedesel lennul Riiast Tartusse oli 24 pileti ostnud reisijat. Vanags lisab, et üldine piletimüük «on julgustav».

Torres on veendunud, et see on alguse asi ja küll liin käima läheb. «Kui kahe Kanaaride saare vahel lennuühendus käima pandi, polnud algul samuti reisijaid,» ütleb ta.
Kaks eesti teadlast usuvad, et suvine vaikelu asendub hiljemalt sügisel korraliku täitumusega, sest ainuüksi Tartu ülikoolides leidub piisavalt lendajaid.

Vanags ise väidab, et suvel on liini alustamiseks parem aeg, sest siis tahtvat tudengid ja teised tartlased välismaale puhkama lennata. Talle ei ole vist teatavaks tehtud, et lõviosa tudengitest on suveks Tartust oma kodudesse lahkunud.

Tartlased ise eelistavad aga suvel oma Lõuna-Eesti kuplitel asuvates suvilates kartuleid kõblata. Tõeline elu algab siinkandis sügisel.

Tartu lennujaama maandumisrada on uus ja sile ning veidi enne kella üheksat alanud õhkutõus sujuv ega aja kõrvu lukku. Fokker 50 kui turbopropellerlennukit iseloomustab muidugi õhkutõusul ja maandumisel sõjafilmidest tuttavaks saanud undamine.

Ehkki lennuplaani kohaselt peaks veidi enne graafikujärgset kella 9.05 alanud sõit kestma 50 minutit, jõuame tegelikult Riiga 35 minutiga. Rihmade kinnitamist nõudva õhkutõusu ja maandumise vahele jäävad vaid mõned minutid, mille jooksul stjuardessid kohvi, teed ja mahla-limonaadi pakuvad.

Pardapassidel pole muide istekoha numbrit, sest reisijaid on vähe ja meid kõiki paigutatakse tühja lennuki tasakaalu huvides sabaossa.
Kell 11, kaks tundi pärast lennuki starti marsib Sille Jurmala rannas merre. Jurmalasse sõitmine lennujaamast võtab muide sama kaua kui Riia südalinna minek. Riiga saab lennujaamast takso, marsa ja bussiga. Bussipilet maksab seejuures 50 santiimi ehk veidi üle kümne krooni.

Üksildane tagasisõit

Pühapäeva õhtul kell 23 tahame Riiast lennukiga tagasi Tartusse lennata.
Pärast passikontrolli ja turvaväravate läbimist jõuame transiittsooni, mis kujutab endast suitsetaja õudusunenägu. Transiittsoonis pole nimelt ainsatki nurgakest, kus oleks lubatud suitsetamine. Muidu on transiittsoon nagu transiittsoonid ikka – mõned kallid poed ja mõned kallid toidukohad ning igavlevad reisijad.

Erinevalt väljapeetud stiiliga Tallinna lennujaamast kujutab Riia oma endast seest ja väljast arhitektuurilist ja sisekujunduslikku tohuvabohu. Liigume oma lennuväravate poole mööda pikka koridori, mille alumisi servi ääristavad värvilised neoontuled. Tekib tunne, et koridori otsas ei asu mitte lennuvärav, vaid diskosaal.

Siin me istume ja ootame. Ühest väravast viiakse reisijad bussiga Vilniuse-lennule ja teisest Tartu-lennule. Tartu poole peal valitseb murettekitav tühjus.
Järsku tuleb saali suurem seltskond saksa pensionäre ning jääb kahe lennuvärava vahele seisma. Nad arutavad midagi innukalt ja jalutavad kord Tartu, kord Vilniuse poolele. Õhkkond on pinev ja panused kõrged.

Siis jäävad nad pikemaks meie poolele pidama ja mind valdab rõõmus rahulolu, et tagasi ei lendagi vaid Sille, mina ja kaks stjuardessi pluss piloodid.

Algab Tartu lennule minek ja bussi marsib kaks Postimehe töötajat. Sakslased valisid ikkagi Vilniuse. Hinge poeb kerge õõv. Mina kui niigi kergekujulist lennupaanikat põdev inimene ei ole kunagi elus sedavõrd tühjas lennukis lennanud.

Tee bussini leiab siiski veel üks inimene, Londonis elanud ja töötanud tartlane Maire Kaljuver. Astume lennukisse kolmekesi, aga õige pea jõuab pardale neljaski reisija.
Istume vabatahtlikult sabaossa.

Ka Kaljuver tunnistab, et ei ole elu sees nii tühja lennukiga lennanud. Tartu-liini olemasolu avastas ta pooljuhuslikult alles nädal tagasi, kui tekkis vajadus kiiresti koju Tartusse tõtata.
Loomulikult on ka tema lennuliinist vaimustuses. Kaljuveri viimasel hetkel Londonist Tartusse ostetud pilet läks maksma muide 2600 krooni ringis.

Stjuardessid ei hakka meile kauguses asuva kokpiti juurest turvainstruktsioone jagama, vaid tulevad sabaossa meie juurde.

Klaasike suhkruvett

On hämar, kui all vasakul möödub Võrtsjärv ja varsti näeme emakese Tartu tulesid. Lennuk möödub linnast, teeb uhke kaare ja maandub siis üle Aardla poldri ja Männi elurajooni (majad on ka pimedas näha nagu peo peal) kell 23.50 lennuväljale.

Mõni nõrgema närvikavaga Männi elurajooni asukas võttis pärast seda klaasitäie suhkruvett, aga tean inimesi, kes magasid nagu karud.

Vastas on Tartu Lennujaama juht Rein Mark, kelle kinnitusel meie reisile ostis pileti veel kolmaski reisija, aga jättis millegipärast tulemata. Mark lohutab, et reisijate vähesus on alguse asi ja küll kõik loksub paika, esmaspäevasele Tartu–Riia lennule ostis pileti 15 reisijat.

Pagasi saab kätte imekiiresti, sest selle võib otse pakikärust välja tõsta. Lennujaamas on Automeni buss ja mõned taksod, mis peavad vist tühjalt tagasi sõitma.

Istun oma autosse, keeran süüdet ja olen mõne minuti pärast Tartus. Südames on rõõm hubasest ja kiirest kojujõudmisest ja teisalt murettekitav küsimus – kas Tartu on provints või mitte?

Tagasi üles
Back