E, 23.05.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Priit Pullerits: võõrad suled

Priit Pullerits
Priit Pullerits: võõrad suled
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Priit Pullerits.
Priit Pullerits. Foto: Margus Ansu

Ennast nii paganama heaks, õigeks ja suuremeelseks pidav Rootsi riik on näidanud end taas küüniliselt pragmaatilise, manipuleeriva ja kolonialistlikuna.

Sel kuldmedalil, millega Rootsi lõi Moskvas kergejõustiku MM-võistlustel riikide medaliarvestuses nii teisi Põhjamaid kui Balti riike, pole Rootsiga peaaegu mingit pistmist. Ehk teisisõnu: riik, mille sarnaseks Eesti president on soovinud Eestit kujundada, ehib end näotult võõraste sulgedega. Ja eriti hull on see, millise rõõmsameelse enesestmõistetavusega, ilma vähimategi süümepiinadeta Rootsi seda teeb.

Moskvas, küllap mäletate, tõi Rootsi särgis ja Rootsi lipu all Rootsile ainsa medali, 1500 meetri jooksu kulla, nii rootsiliku nime, päritolu ja välimusega sportlane nagu Abeba Aregawi. 23-aastane Aregawi on pärit Etioopiast, kuid elanud Stockholmis aastast 2009, mil abiellus Rootsis tegutseva Etioopia jooksutreeneri Henok Wel­­degebrieliga. Veel aasta tagasi Londoni olümpial esindas ta oma sünnimaad, tuli Etioopia särgis ja Etioopia lipu all 1500 meetri jooksus viiendaks.

Mulluse hooajani oli Aregawi rahvusvahelisel spordiareenil vähetuntud nimi, kuni ühtäkki jooksis eelmise suve algul Rooma olümpiastaadionil nii kõva aja nagu 3.56,54. Sellise tulemuse peale ärkasid ka Rootsi asjamehed, kes olid seniajani Aregawi 2009. aastal sisse antud kodakondsustaotluse menetlemisega venitanud.

Nad andsid talle juunis kätte Rootsi passi, lootes mustanahalise jooksukomeedi kibekähku enne Londoni olümpiat Rootsi võistkonda lülitada, kuid jäid hiljaks. Aregawi oli juba Etioopia koondise nimekirjas. Alles eelmise aasta detsembris sai ta lõpuks loa esindada Rootsit.

Vaadates Rootsi kergejõustiku nutust seisu, kus Moskvas jäi põlis- ja pärisrootslaste ainsaks esikaheksatulemuseks provotseerivate küüntega IAAFi reegleid rikkunud LGBT-aktivistist kõrgushüppaja Emma Green Tregaro viies koht, ja meenutades Rootsi kergejõustiku hiljutist kuldaega, kui tiitlivõistlustelt tõid medaleid Stefan Holm, Christian Olsson, Kajsa Bergqvist ja Carolina Klüft, saab päevselgeks, miks Rootsi establishment soovis Aregawile ruttu-ruttu sinikollase võistlusvormi selga ajada.

Ja seejuures, pole kahtlustki, suutsid Rootsi asjamehed end veenda, et Rootsi lipu alla toodud Aregawiga tõestavad nad tolerantsushullusest painatud ja multi­­kultiparanoiast nakatunud maailmale, et just nende riik on internatsionalismi ja rahvaste sõpruse musternäide, kui nende blondi ja sinisilmset maad esindab Mustalt Mandrilt vaevatud riigist pärit sportlane.

Just seda me-oleme-avatumad-kui-teised-hoiakut sümboliseeris ka kroonprintsess Victoria abikaasa prints Daniel, kes tõttas Moskvas laia naeratuse saatel Aregawit staadionirajale embama.
Jah, Rootsi sai kirja kuldmedali, see on fakt. Aga kelle arvelt? Vaese ja räsitud Etioopia arvelt. Kas keegi veel peale minu tunneb kolonialismi haisu?

Ometi ei saa Rootsi Aregawit kogu täiega enda omaks pidada. Tal on topeltkodakondsus. Tema rootsi keel on väga vilets. Ta elab ja harjutab enamiku ajast sünnimaal Addis Abebas. Makse, mis Rootsis on ju suured, maksab ta Etioopia residendina Etioopias.

Näib, et ainus, mis teda Rootsiga reaalselt seob peale Rootsi passi, mis teeb maailmas reisimise kahtlemata kergemaks kui Etioopia isikutunnistusega, on tõsiasi, et Aregawi esindab Rootsi klubi Hammarby IF.

Miks peaks Rootsi rõõmustama sellise medali üle, mil pole nende maa ja rahvaga peaaegu mingit ehedat seost? Ega suurt rõõmustagi. Aregawi triumfi kajastamine Rootsi lehtedes jäi nii mahult kui emotsionaalsuselt selgelt alla sellele, kuidas tähistas sealne press omal ajal Holmi ja Olssoni, Klüfti ja Bergqvisti võite.

Nii kaine mõistus kui sisetunne ütlesid küllap isegi kõikesallivaile rootslastele, et see võit, olgugi et Aregawi mähkis end kohe hiiglasliku Rootsi lipu sisse, pole siiski nende oma.

Etiooplanna Aregawi kuldmedal, millega Rootsi end ehib, on meile õpetlik sõnum lähitulevikuks. Ei maksa olla sinisilmne ning arvata, et varem või hiljem ei satu ka Eesti olukorda, kus tuleb otsustada, kas suures spordis oma lipu nähtaval hoidmiseks peaks üha piiridevabamas maailmas laskma sinimustvalge võistlusvormi selga ajada kellelgi, kel puudub meie maa ja rahvaga loomuldane side.

Kas poleks mõistlikum säilitada oma tagasihoidlik väärikus, kui ehtida end võõraste sulgedega?

Märksõnad
Tagasi üles