Loodusmaal mõjub vaikse mässuna

Läbi kunstimuuseumi kahe saali paistab «Meri tumeda taeva all», mille Aili Vint maalis aastal 1975.

FOTO: Kristjan Teedema

Tartu kunstimuuseumi näitusemajas läbib kahte korrust eesti loodusmaali näitus «Metsa ja mere vahel», mis annab ülevaate kuuekümne kunstniku maastikutõlgendustest enam kui saja aasta vältel.

Loodusmaalist tavatsetakse mõelda kui ühest pretensioonitumast ja lihtsamalt tõlgendatavast žanrist, kuigi sageli on maastik väga mitmekihiline ja tähendusrikas motiiv maalil.

Veel enamgi, meie kaasaegsete kunstiteooriate taustal mõjub loodusmaal omamoodi vaikse mässuna, mis tähistab seismist ajatute väärtuste eest. Need on ilu, harmoonia ja looduse ülevus.

Maastikumaalist

Üldistavalt võib eristada kahte loodusmaali tüüpi – idealistlik ja naturalistlik. Esimene neist toetub maastiku idüllilisele kujutamisele, teine lähtub tõetruudusest.

Eesti 20. sajandi kunstile on pigem olnud omane viimane ehk võimalikult siiras looduse kujutamine, kuid mitte esmajoones topograafilises mõttes. Eelkõige on olnud püüd tabada põhjamaise looduse olemust ja meeleolu.

Siinse kunstnikkonna enesekindluse kasvuga muutusid ka maastikumaalid isikupärasemaks, peegeldades järjest enam kunstniku temperamenti. Kõige selgemalt on seda märgata rühmituse Noor-Eesti tegevuse tärkamisega, millele teiste hulgas tegid kaastöid Konrad Mägi ja Nikolai Triik. Mõlema kunstniku teoseid on eksponeeritud ka vaadeldaval näitusel.

Selliste arengute taustal ei olnud loodusvaated enam ainuüksi maastiku jäädvustused, vaid nende ümber põimusid narratiivid. Maastikumaalilt loo leidmine ei ole kerge. Esmajoones tuleks mõelda, millal ja millistes tingimustes kunstnik ühe või teise teose on loonud.

Meenutagem näiteks nõukogude perioodi, kui maastikumaal oli kunstnike üks lemmikžanre. Põhjus ei olnud ainuüksi panoraami imetlemises, see andis ka võimaluse ignoreerida kehtivaid kunstikaanoneid.

Selliste töödega pääsesid kunstnikud näitustele, sobitusid toonase kunstipoliitika üldpilti, kuid said jääda iseendaks ja maalida oma isikupärasel moel.

Mitmekülgne näitus

Näitusel «Metsa ja mere vahel» on raske tõsta esile üksikuid autoreid. Esindatud on lai valik siinsete kunstiklassikute loomingust alates baltisakslastest kuni meie kaasaegseteni ning sel moel on kaetud eri ajajärgud ja lähenemised.

Tartule omaselt on arvukalt esindatud Pallase koolkonna tundliku koloriidiga või ekspressiivselt jõulised looduspildid. Vaated varieeruvad avaratest panoraamidest kuni motiivideni üksikutest puudest-kändudest.

Sellest lähtuvalt oleks kohasem anda hinnanguid kuraatoritele: Reeli Kõivu ja Tõnis Tatari koostatud suur näitus annab asjatundliku pildi Eesti loodusmaali eripalgelisusest ja arengutest. Ekspositsiooni tarvis tehtud valik ei tekita küsimusi, üldmulje on mitmekülgne ja terviklik ning köidab vaatajat esimesest maalist viimaseni.

Loodusmaalile vastukaaluks on näitusemaja kolmandal korrusel industriaalseid vaateid koondav näitus «Inimese jälg. Tööstusmaastik eesti kunstis» (kuraator Reet Pulk-Piatkowska), kus näeb kaheksa kunstniku töid aastatest 1949–1985.

Maalidel ja graafilistel lehtedel kõrguvad suitsevad korstnad, ehitusplatsid ja -konstruktsioonid. Linnastumisega ja progressi ideedega kasvas seda tüüpi motiivide menu, tõrjudes mõneks ajaks loodusmaali tagaplaanile. Tehnikaajastu inimesele muutus aga loodus järjest kaugemaks, mis tõstis jälle loodusmaali aukohale.

Näitust «Metsa ja mere vahel. Eesti loodusmaal» saab vaadata 26. jaanuarini ning näitust «Inimese jälg. Tööstusmaastik eesti kunstis» 28. juulini.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles