Otsus kõigub kahe valiku vahel

Kuigi koolitee viib Eliise Viilu Rõngust eemale, loodab ta ühel päeval seal taas elama ja tegutsema hakata.

FOTO: Kristjan Teedema

Väikeses Valguta külas elav Eliise Viilu ei tea veel täpselt, mis temast sügisel saab. Ise tahaks ta minna õppima Viljandisse, vanemad soovitavad hoopis Tartut ja sissesaamine on veel eraldi küsimus.

Dilemma on tekkinud pea kõigile kodust lahkujatele tuttavalt pinnalt. Eliise Viilu sõnul eelistavad vanemad Tartut, sest ühest küljest soovivad nad, et tütar õpiks ruttu ameti, millega pääseks ehk kohe ka tööle, teisalt aga, et nende ainus laps saaks soovi korral kiiresti ja lihtsalt koju sõita.

Eliiset kisub aga rohkem Viljandisse või õigemini seal õpetatava eriala poole: ta tahaks saada loovtegevuse õpetajaks ja huvijuhiks. Vanemate pakutud hotellindus või turism ei ole samuti talle tegelikult vastumeelt ja dokumendid plaanib ta viia igal juhul mõlemasse kooli.

«Ma siiski loodan, et kui ma saan Viljandisse sisse, siis ma suudan ka oma vanemad ümber veenda,» unistas Eliise, kes lõpetab kodule kõige lähema, Rõngu keskkooli.

Noortetöö teeb õnnelikuks

Eriala on talle ligitõmbav just noorte tõttu. «Kontakt noortega oleks see, mis mu hingele täielikku rahuldust pakuks,» arvas ta.

Eliise on neli aastat olnud Rõngu noortevolikogus. Algul pidas ta seda lihtsalt poliitikategemise kohaks, kuid õige varsti tuli veendumus, et nende ülesanne on aidata noori.

Aastate jooksul on ta organiseerimistööd teinud ja projekte kirjutanud ning energiat selleks kõigeks saab ta enda sõnul just noorte reaktsioonist. Ta näeb, et tema tööst on kasu ja see teeb inimesi õnnelikuks, ning tagasiside innustab ka edasi tegutsema.

Noortevolikokku on Eliise juhatuse liikmena valitud veel kaheks aastaks, kuid ta ütles, et saab oma ülesandeid täita ka kaugemal koolis käies.

Tihtipeale arvatakse, et maakoolides saadud haridus on kuidagi kehvem, Eliise igatahes tunneb enda sõnul, et ta on Rõngu keskkoolist tugeva pinna jalge alla saanud. Oma osa on kindlasti selles, et õpilasi on vähe – Eliise klassis näiteks 20 –, õpetajad tunnevad noori väga hästi ning neil on aega kõigiga tegeleda.

«Kui nad õpilases potentsiaali näevad, siis nad ei lase teda niisama ära. Ja kui potentsiaali märgata pole, siis nad suunavad, et õpilane pingutaks rohkem. Nii mõnigi on suurest madalseisust välja tulnud ja aru saanud, et ta pole loll ja ei saa aru, vaid et ta oli lihtsalt natuke laisk,» rääkis Eliise.

Ta mainis ära ka tuntud tõsiasja, et kui õpilasi on vähe, siis ei saa keegi tulla kooli õppimata ja loota, et ehk õpetaja ei märka. Kõigi kodutööd kontrollitakse alati üle ning kui töövihik on koju jäänud, saab õpetaja juba õpilase miimika järgi aru, kas too valetab või tõesti unustas.

Palk ei ole oluline

Kuhu elu viib ja kus Eliise ühel päeval tööle võiks hakata, ei tea praegu muidugi keegi.

Neiu on aga veendunud, et kunagi tahab ta päris kindlasti kodukanti tagasi tulla, siin elada ja töötada. «Siin on väga palju asju, mida ma saaksin aidata parandada, ja murepunkte, mida lahendada, kasvõi koolis huvijuht olles.»

«Eks seda, kas ma tööd ka ikka saaksin, on vanemad mulle meelde tuletanud, vahepeal ma olen tõesti väga utopistiks muutunud,» muigas neiu oma erialavalikutest rääkides.

Praegu on ta üsna kindel, et vähemalt esialgu ei ole palga suurus oluline. Palju tähtsam on kindlasti tööd saada, kollektiivi sulanduda ja uues ametis oma ülesannetega kohaneda. Töö peab ka meeldima, sest kõige hullem oleks lihtsalt oma tunnid raha pärast ära istuda.

«Ma olen tegelikult kodust saanud sellise kasvatuse või suhtumise, et ära elada on võimalik ka väikese rahaga,» rääkis Eliise. «Ja võib-olla annakski tulevikus kindlust teadmine, et ma olen ennast raskest kohast üles töötanud.»

Loe ka neid

Tagasi üles