Mitmekülgne seiklus asendab ööklubi

Elina Randoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tudengipäevade näidismängul pidi ühe ülesandena moodustama õuntele lõigatud tähtedest sõna.
Tudengipäevade näidismängul pidi ühe ülesandena moodustama õuntele lõigatud tähtedest sõna. Foto: Erakogu

Mis on Encounter, on palju keerulisem seletada kui seda, mis see ei ole. Kindlasti ei ole see orienteerumine, võidusõit või mõistatuste lahendamine, kuigi sisaldab endas kõike nimetatut.

Encounter on mäng, milleks kasutatakse üht kindlat internetilehekülge. Võimalusi on palju: teha öiseid autoseiklusi, fotojahte ja -ekstreeme, koduseid peamurdmisvõistlusi ja palju muud.

Tartus tegeleb sellega üsna väike seltskond, kes suures osas on Tallinnast tulnud. Raimo Urgard, kelle käes on Tartu Encounteri domeen, rääkis, et siia tulles oli tema suurimaks mureks just see, kuidas nüüd edasi mängida saab. Ainus võimalus oligi ise korraldama ja seltskonda koguma hakata ning praeguseks käivad siin igakuised mängud.

Tartusse jõudis Encounter tegelikult juba kuus aastat tagasi, olles peamiselt vene noorte meelelahutus. Siis alustanud Ksenia George rääkis, et mängijaid oli sel ajal ehk sadakond, vahepeal ei olnud aga aktiivseid korraldajaid ja tegevus jäi soiku.

Öine seiklus

Ilmselt kõige populaarsemad Encounteri mängud on öised autoseiklused, mis võtavad kord kuus nädalavahetusel suure tüki uneajast.

Mänguks pannakse kokku võistkonnad, registreeritakse end kodulehel ja täpsel kellaajal saabub kõigile osalejatele esimene teade. Kas pildiga, tekstiga või mõnel muul viisil antakse osalejatele ülesanne, mille lahendus annab koordinaadid või aadressi, kuhu tuleb edasi liikuda.

Selles kohas tuleb leida korraldaja peidetud kood, sisestada see mängumootorisse, mis annab õige vastuse peale uue ülesande, ja kõik jätkub samamoodi.

Pealtnäha tundub lihtne, kuid koodi leidmine võib olla ootamatult raske. Näiteks rääkis Karl Valliste ühe loo Tallinna mängust, kus sihtkohaks oli lahtine punker. Sinna tuli sisse minna, kuid üle läve astumise peale hakkas üürgama signalisatsioon, mis sai toidet autoakult. Selle vaigistamiseks tuli punkrist kood leida ning hiljem lahkudes alarm taas aktiveerida.

Koode on peidetud lae alla tõmmatud pudelisse, jääpurikasse, raamatulehtedele ja veel sadadesse kohtadesse.

Mõnikord ei lähe asjad aga päris nii, nagu plaanitud. Ksenia George rääkis, et ükskord olid koodid lõigatud noaga Draakoni kommide sisse ja see ülesanne toimis väga hästi. Teisel mängul taheti seda korrata, kuid kõik võistkonnad jõudsid neile antud kommid enne pintslisse pista.

Vaja on ka palju teadmisi või vähemalt oskust internetti kasutada, sest ülesannetes on vaja näiteks matemaatikat, krüptograafiat, kaardilugemisoskust või mida iganes muud, mis koostajale parajasti pähe on tulnud.

Kuna mängud on tavaliselt linnas, siis paratamatult on ka pealtnägijaid või sekkujaid, kes lisavad mängule vürtsi.

«Ükskord oli selline olukord, et Tallinnas istusime autos, ootasime mängu algust. Meil olid raadiosaatjad, mõnel lambid otsaees, läpakad süles. Ja eemal seisis suur maastur. Järsku sõitis kõrvale, juht laskis akna alla ja küsis: kas te jälitate meid?» rääkis Raimo Urgard. «See oli selline suur turske vend, ma kujutan ette, et keegi tõesti võis teda jälitada. Ütles, et me vaatasime, et teil on selline varustus autos, et ei tea, mida te siin teete.»

Mängude ajal astub ligi ka lihtsalt huvilisi, kes tahavad teada, mis toimub, ning nendele mõeldes plaanitakse teha visiitkaardid, sest kiirel hetkel ei ole aega pikemalt seletada, mida ja miks tehakse.

Harvad ei ole ka juhud, kui mängijate pärast kaevatakse politseisse, sest näiteks «paarkümmend taskulampidega hullu jookseb ringi». Mängijate kinnitusel on politsei suhtunud neisse heatahtlikult ja vajaduse korral ka helistajaid maha rahustanud.

Et ametivõimud oleksid informeeritud, küsitakse linna­valitsuselt suuremate mängude korral luba. Näiteks tudengipäevade ajal korraldatud näidismängus liikus linna vahel 37 ekipaaži, see oli ka Eesti suurim mäng.

Tookord olid kõik osalejad uued ja kuigi korraldajad algul kartsid, et ehk tehti mäng pisut liiga keeruline, sai enamik siiski kenasti hakkama. Raimo õde Eleri Urgard rääkis, et esimene tiim läks nagu vanad kalad, aga oli ka neid võistkondi, kellel oli ilma vihjeteta väga raske mängida.

Noored ütlesid, et suur osa mänguoskusest tuleb ikkagi kogemusega, sest esimestel kordadel ei pruugi ettegi kujutada, milliseid nippe korraldaja asja põnevaks tegemisel võiks kasutada.

Väga värske mängijana arvestatav ehk neljal mängul käinud Joosep Heinmets sattus mängima korporatsioonikaaslase kutsel. «Ta kutsus, läksin, sain hakkama, kutsus uuesti,» võttis ta oma esimesed käigud lühidalt kokku.

Esimesel kursusel informaatikat õppiv tudeng ütles, et segane tundus asi paari esimese ülesande ajal, sealt edasi muutus kõik juba arusaadavamaks. Talle meeldib just ülesandeid lahendada, mööda pimedat parki ringi joosta ja kivide alt koode otsida ei ole üldse nii huvitav.

Meeskonnatöö harjutus

Ksenia George ütles, et tugeva meeskonna moodustavadki tegelikult just erinevate oskustega inimesed. «Ei saa olla nii, et kõik teevad kõike hästi. Kui minu kõrval on poiss, kes kiiresti jookseb, siis las tema jookseb,» rääkis ta.

Igaühel on tiimis omad ülesanded ning kõik saavad teha just seda, milles nemad tugevad on, olgu see siis orienteerumine, autojuhtimine, loogikaülesannete lahendamine või jooksmine.

Karl Valliste rääkis, et pärast tudengipäevade mängu saadigi kommentaar, et Encounter näitab väga hästi ära, kas meeskond ka meeskonnana tegutseb ja käitub, ning soovitati seda hakata välja reklaamima kui meeskonnatöö harjutust.


Encounter

• Tartus on järgmine mäng 15. juunil, see on jalgratastel ja võiks sobida ka uutele huvilistele.

• Täpsemat teavet Encounteri kohta leiab internetiaadressilt www.linnamangud.ee.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles