Raul Kallaste: pöörame pilgu kesklinnast kaugemale!

Sepa staadion

FOTO: SCANPIX

Tartus on elu küll pikkade sammudega edasi läinud, kuid uhkus Tartu üle ei tohiks muutuda liigseks enesekindluseks. Jah, kesklinn on tõesti viimastel aastatel suurepäraselt arenenud, aga südalinnast kaugemal asuvad linnaosad ei jõua sellele kuidagi järele.

Tartus on 17 linnaosa ja igaühes neist on midagi erilist: oma identiteet ja kogukond, oma suhted ja põhimõtted.

Sellel, miks supilinlased ei soovi oma majade vahele asfaltkattega teid, on oma põhjus. Sellel, miks Tammelinnas ei ehitata suuri korterelamuid, on oma põhjus. Sellel, et Ihaste on rohelusse uppumas, on oma põhjus. Kõiki linnaosasid ühendab see, et need on omanäolised, neis kõigis on midagi erilist.

Mina kasvasin Ropkas ja Ropka tööstusrajoonis. Need pole arhitektuuriliselt ehk kõige kaunimad linnaosad ja kruusateid peetakse seal pigem puudujäägiks, kuid neil kahel linnajaol on kahtlemata oma identiteet ja selle lahutamatu osa on jalgpall. Kui jalgpall pole Ropka identiteet, siis mis on? See pole ju paneelmajad ja tööstushooned?

Praegu on Tartu jalgpallielu koondunud Tamme staadionile, kuid see pole alati nii olnud.

Peaaegu kõiki mu kodukandi sõpru ja tuttavaid on ühendanud jalgpall, eriti jalgpall Sepa staadionil. Ka mina mängisin kunagi sel staadionil jalgpalli ja olen hiljem seal korduvalt sõprade mängule kaasa elanud. Kuid kunagi väga populaarse Sepa staadioni olukord on kurb ja see ei ole vastuvõetav. Praegu iseloomustavad seda klaasikillud, kehv murukate ja puuduvad riietusruumid, rääkimata pealtvaatajate pinkidest.

Ropka ja Ropka tööstusrajooni üle seitsme ja poole tuhande elaniku väärivad paremat, nii ka ülejäänud tartlased, kes võiksid seda staadioni kasutada. Sepa staadionil on potentsiaali olla populaarne nii harrastajate kui ka tõsiste sportlaste hulgas, mängigu nad siis jalgpalli, ragbit või Ameerika jalgpalli.

Vähe sellest, kuna väljaku juures jätkub ruumi ka korralikult valgustatud jooksu- ja suusarajale ning korvpalliplatsidele, oleks neilgi rohkesti kasutajaid, sest tervisesportlasi liigub Ropka kandis palju.

Sellepärast tulebki Sepa staadion korda teha. Tamme staadion küll renoveeriti hiljuti, kuid selle värskel muruväljakul  justkui polegi kohta harrastajatel.

Ja harrastajaid Ropkas jätkub, kas või kohalik rahvaliiga jalgpalliklubi Ropka Korpus või mehed ja naised, kes kunagi mängisid jalgpalliklubis Merkuur, nimekiri jätkub veel pikalt.

Tamme staadion on linna esindusväljak, mis on juba praegu väga suure koormuse all. Harrastajatele seal muruväljakul ruumi lihtsalt ei jätku, ilmselt pole see ka esindusväljaku roll.

Teine põhjus Sepa staadion renoveerida on pisut proosalisem – Tartus on vähe harjutusväljakuid. Annelinna tehismurustaadioni olukord pole kiita ja rahuldavas korras jalgpalliväljakuid napib. Kui me ei toeta oma noorte jalgpallurite arengut, jääb Eesti meistri tiitel tartlastele veel kauaks kättesaamatuks.

Kolmas põhjus on põhimõtteline: kui Ropka inimesed saavad tagasi oma staadioni, saavad nad ka oma elukvaliteeti parandada. Noortel oleks rohkem võimalusi vaba aega sisustada, põhjusi tänavatel või kaubanduskeskustes passimiseks jääks vähemaks.

Võidaksid ka Ropka ja Ropka tööstusrajoon – need saaksid korras staadioniga tõmbekeskuse, mis praegu puudub. Korras staadionist oleks kasu ka koduomanikel, sest peale vaba aja veetmise võimaluste paranemise kasvaks nende kinnisvara väärtus.

Sepa staadioni puhul polegi tähtsaim jalgpall, vaid selle spordialaga kaasnev.

Tähtis on kogukond, inimesed. Kui neil on võimalused elukvaliteeti parandada, teevad nad seda. Ropka ja Ropka tööstusrajoon pole vaid magala, seal elavad inimesed, kes hoolivad oma kodukandist ega häbene seda. Vaadake seal ringi – järjest tehakse põhjalikult korda suuri kortermaju ning iga eramaja omanik annab endast parima.

Tagasi üles