Draamajuht tuleb idealismi ja energiaga

Raimu Hanson
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lavastaja Tiit Palu (43) kohtus fotograafiga Pärnus Tallinna värava lähedal pargis.
Lavastaja Tiit Palu (43) kohtus fotograafiga Pärnus Tallinna värava lähedal pargis. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Eelmisel nädalal teatas Vanemuine, et uueks draamajuhiks saab Tiit Palu. Mai teisel nädalal käis ta Tartus konkursikomisjoni ees. Siinse intervjuu küsimustele vastas ta meilitsi kodulinnast Pärnust.

Millest tuli juttu komisjoni ees ja kohtumisel näitlejatega? Millised tegevusplaanid välja pakkusite?

Vestlusvoorule eelnesid kirjalik visioon Vanemuise arengust lähiaastatel ja 2014/2015. aasta hooaja uuslavastuste plaan. Võtsin mõlemat ülesannet väga tõsiselt ning analüüsisin teatripilti üldiselt ja Vanemuise võimalusi. Vestlusvoorus komisjoniga ja kohtumisel näitlejatega tekkis huvitavaid arutelusid.

Mitmed paljunäinud sõbrad on mulle öelnud, et asun Eesti teatri kõige keerukamale ametipostile, kus ristub hulk väga erinevaid huve. Suures teatris on siiski ka suured võimalused.

Mulle on märksõnad avatus ja koostöö. Nii ärakulunud või poliittehnilised kui need märksõnad ka ei tundu, on nad sisuliselt laetud. Arvan, et võiks mõelda draamatrupi identiteedi tugevdamisele, seda muidugi ilma separatismita. Vanemuine jätkab mitmežanrilisena, sealhulgas tugeva draamaosaga.

Mis kaasneb publikule ja näitlejatele teie tulekuga 1. augustist draamajuhi kohale?

Hakkan end tasapisi kurssi viima sellega, millised on publiku ja trupi ootused. Asun ametisse küllaldase varu idealismi ja energiaga, et tunda huvi selle vastu, kuidas kolleegid olukorda ja tulevikku näevad.

Hea teater on näitlejate teater, draamajuhid ja muud tegelased tulevad ja lähevad. Draamajuhi peamine ülesanne on toetada näitlejate ja lavastajate arengut. Kui see toimub ja tekib ühise edasiliikumise tunne, paistab see ka teatrist välja.

Endla teatri pealavastaja ametist lahkusite 2011. aasta lõpus, sest teie ettekujutus ülesannetest lahknes üha rohkem sellest, mida oli võimalik teha, nagu te väljendusite intervjuus Postimehele. Mil moel saate vältida selliste kääride tekkimist Vanemuises?

Väikelinnade suured repertuaariteatrid on olukorras, kus mingid muutused on vajalikud. See sai ilmseks majanduskriisi lõppedes. Publikut on vähem, raha on vähem, saalid on aga suured ja retoorikat palju.

Iga teater valib oma tee. Mulle on kõige sümpaatsem Rakvere teatri suund: pragmaatiline tegevus ja kunstiline programm täiendavad teineteist vastastikku, lisaks toimib teater kui produtsent muude tegevuste ellukutsujana.

Vanemuine oma suuruse ja haardega on täiesti omaette nähtus. Draamatrupp pole kuigi suur, kuid teater ise on väga suur. Siin on kahtlemata mõned paratamatused, kuid ka täiesti erilised võimalused selliste sündmuste teostamiseks, mis pole mujal võimalikud.

Mis puutub kääridesse, siis tahaksin mõelda, et olen endale need asjad selgeks saanud. Minu jaoks on Vanemuine samm edasi, ilma käärideta.

Mida kasulikku võtate kaasa kogemusest eesti keele ja kultuuri lektorina Lvivi ülikoolis Ukrainas?

Elu ja töö Ukrainas oli palju huvitavam, kui eeldasin. Lviv on väga kaunis ja sealne ülikool Ukraina vanim. Elujärg on küll kehvem kui Eestis, kuid inimesed on sõbralikud ja lahtised.

Mulle pakkus sealne töö kiiret rütmi- ja verevahetust, muidugi ka mõnusat pinget õpetajatöös. Eesti keel Euroopa Liidu ühe ametliku keelena pakub ukrainlastele karjäärivõimalusi nii majanduse kui politoloogia alal.

Lvivis pidasin teatriüliõpilastele tutvustava loengu Eesti teatrist. Käisin ka ise lõpuks päris palju teatris, eriti Les Kur­base teatris, sellest kirjutasin Sirpi pikema loo. Ukraina elust-olust kirjutasin paar arvamuslugu ka Postimehele.

Tartus ristuvad teie ja Tartu Uue Teatri juhi Ivar Põllu teed. Ta on märkinud, et lahkus Endlast, sest ei sobinud teie kui pealavastaja meeskonda. Kuidas võiksid kujuneda teie suhted nüüd?

Mulle pole see probleem, vaevalt Ivarilegi. Tal on ju väga hästi läinud, kahju, kui ta siiani kuskil pappkaustavirnade vahel istuks.

Mu koolivend lavastaja Peeter Raudsepp, kes nüüd on lavaka juhataja, on kirjutanud artikli teatritöö iseloomu muutumisest. Varem oli normiks, et teatrikooli lõpetaja siirdus teatrisse ja sealt mõni dekaad hiljem pensionile või kalmistule.

Elu on palju huvitavam! Võimalusi ei tohi enda ees kinni panna ja turvata end tuttavate ringide tuhandekordse läbimisega, nii võib ühel hetkel selguda, et need on tühjad ringid.

Ivari teater on väga hea. Aga temagi ees on möödapääsmatute muutuste väljakutsed. Väiketeatrite produktiivne eluaeg on umbes seitse aastat, siis saavad kandvad ideed otsa, see kehtib kogu maailmas: meie von Krahli tsüklid ja ka NO99 praegune kriis kinnitavad seda.

Umbes viis aastat tagasi väiketeatritele liikunud tähelepanu nihkub suurtele lavadele tagasi, sest püsitrupid ja hästi varustatud ruumid pakuvad teisi võimalusi. Olen Ivari asju jälginud ja tervitan teda ka Vanemuises, kui tal peaks tekkima seal lavastamise soov.

Kuidas tundub Tartu kui teatrilinn?

Tartut teatritegemise paigana võiks võrrelda sõpruslinna Tamperega. Seal on kaks suurt teatrit, lisaks komöödiateater, muusikaliteater, vabaõhuteater, suur kontserdimaja, väiketeatrid, laste- ja tantsuteatrid. Mõnel õhtul mängitakse juba ainult muusikale neljas teatris korraga!

Tunnen paljusid Tampere teatrijuhte ja näitlejaid ega ole täheldanud mingeid vastandumisi. Et on erinevaid teatreid ja kunstilisi platvorme, on ju hea nii tegijaile kui publikule.

Äsja kuulutas Vanemuine välja oma uue hooaja mängukava. Kui palju oleneb teie tööleasumisest algava hooaja sõnalavastuste käekäik ja millal toote Tartus vaatajate ette oma esimese lavastuse?

Järgmise hooaja repertuaaris muutusi ei tule, sest kui mina Vanemuisesse jõudsin, olid piletid juba müüki pandud. Loomulikult veeretan mõtteid oma lavastuste osas, kuid mis ja millal, selgub mõne aja pärast. Esmaseks ülesandeks on teha kindlaks, kus olen ja mis toimub.


Tiit Palu

• Sündinud 1970. aastal Tallinnas.

• Tartu Ülikooli lõpetas eesti keele erialal 1993, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kõrgema lavakunstikooli lavastaja erialal 1996 ja magistran-tuuri 2004, aastast 2011 sealsamas doktorantuuris.

• Töötanud 1996–2001 Vanemuise lavastaja ja näitlejana, 2001–2011 Pärnu Endla lavastaja ja pealavastajana (2004–2011), 2012–2013 Eesti Instituudi eesti keele ja kultuuri lektorina Lvivi ülikoolis Ukrainas.

• Abielus näitleja Piret Laurimaaga, kaks last.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles