Peeter Olesk: ajaloost ja doktoritest

Peeter Olesk. Foto: Margus Ansu

Kirjandusteadlane Peeter Olesk kirjutab värskes Sirbis Laine Randjärve väitekirja põhiprobleemidest, miks promovend läbi kukkus.

Göttingenis töötanud filosoofiadoktor (1951) Otto Alexander Webermann (1915–1971), heade tuttavate jaoks lihtsalt OoAaVee suri ratsutamisel arvatavasti südamerabandusse. Ta oli avarate huvidega õpetlane ja väga abivalmis rahvuslane, kes eluajal mingi suure ja ühtlaselt läbikirjutatud raamatuni ei jõudnudki. 1978. aastal ilmus tema pärandist saksakeelne teos Eesti valgustusajast pearõhuga Friederich Gustav Arveliusel. Teose olid kokku pannud ta kolleegid. Seda raamatut jõudis tollasesse Eestisse paar eksemplari, millest ühe sai Paul Ariste, kes oleks meelsasti tutvustanud endast noorema asjatundja tööd ka avalikkusele. Ta alustaski oma arvustuse kirjutamist, kuid loobus sellest, märkides raamatu tagakaanele, et see on poolik ja puudulik, tema aga ei taha kirjutada teise mehe tööd mahategevalt.

Kui trükist oli tulnud riigikogu praeguse koosseisu asejuhataja Laine Randjärve raamat «Sillad üle piiride. Tuudur Vettiku kirjad abikaasa Lonni Paigaline-Vettikule aastatel 1955–1956. Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe kirjavahetus aastatel 1959–1975», kaanel foto, millel mõlemad mehed napsitavad (Tallinn, 2012), siis ostsin selle ilma mingi eelarvamuseta. Jah, iga kord, kui ma kas lähen ise Tartus Maarja surnuaiale või juhatan seal mõnd ekskursiooni, seisatan ma ka Roland Laasmäe ja tema venna hauaplatsidel ning olen kuulajatele jutustanud, mida Roland Laasmäe tegi. Tuudur Vettikut olen ma näinud eemalt üheainsa korra, kui ta tuli oma kodust Tallinnas Koidu tänavalt ning kõndides Hendriksoni küüru poole kuulatas helihargi tooni. Lonni Paigalisest ei teadnud ma muud, kui et ta oli korporant ja töötas õpetajana ning eakaaslased elasid tema haigusele ja surmale väga kaasa. Raamatut ostes huvitas mind abikaasade intiimsus – probleem, mida on eriti tolle aja kontekstis üldse väga raske uurida, tehku seda kes tahes.

Lugenud raamatu läbi, otsustasin endamisi, et ma ei kirjuta sellest, sest ka see teos on puudulik ja kirjutatud «kriibus-kraabus». Ometi on autor seda hiljemini üldistanud ning esitanud Tartu Ülikoolis kaitsmiseks filosoofiadoktori väitekirjana pealkirja all «Loovisiksuse roll sotsiaalpoliitilistes protsessides Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe loometegevuse analüüsi põhjal ajavahemikus 1940–1980». Töö lubatigi kaitsmisele – mina poleks seda teinud – ja 9. mail promovend seda ka tegi, kuid kuna kaitsmisnõukogu ei olnud kraadi omistamise poolt, kukutati tema väitekiri läbi. Järgnesid kaitsja ja tema ühe juhendaja (professor Aadu Must) nõutud kommentaarid, hulk arvamusi portaalis Delfi ning veel suurem hulk seisukohti Postimehe e-veergudel. Seal olen ka mina kolm korda sõna võtnud, olles nüüd sunnitud lugema nii väitekirja, uuesti juba mainitud raamatut kui ka kõiki kommentaare. Siinkohal ajendasid mind veel kord kirjutama peamiselt just kommentaarid. Osa neist on lihtsalt totrad.

Mida sina «kommentaarid», kui...

Totrusena võib võtta näiteks kommentaari, nagu oleks Nobeli füüsikaauhinna 1929. aasta laureaat, hilisem (1942–1975) Prantsuse TA alaline sekretär Louis-Victor Pierre Raymond de Broglie (1892–1987) kaitsnud oma filosoofiadoktoritööd 1924. aastal Sorbonne’is inglise keeles. Ei midagi niisugust – väitekiri oli prantsuse keeles («Recherches sur la théorie des quanta») ning üheksast varasemast artiklist, millest kaks on kirjutatud kahasse, oli ingliskeelseid vaid üks. Faktijamast ohtlikum totrus on väita, et Eestis ei ole ühtegi ajaloodoktorit (mõeldud on, et kõik on filosoofiadoktorid ajaloo vallas). Neid on vähemalt viis ja kui lisame ajaloolasena ka professor Lembit Andreseni, kes kaitses doktorikraadi kooliajaloost pedagoogika «all», siis koguni kuus. Kõige tuntumad nendest on professor Helmut Piirimäe, professor Raimo Pullat ja professor Enn Tarvel. Pole mõtet eitada nende doktorikraade, sest probleem asub mujal: kõik on vanad ning osast ei teatagi, et nad on veel elus. Noorematest on kahekordsed filosoofiadoktorid (1987 ja 2000) suursaadik Margus Laidre ja Ülle Tarkiainen. Kuid kui loobuda doktorikraadi vormilistest tunnustest ja lähtuda eeskätt uurimuste põhjalikkusest, koguneb tugevaid doktori-uurimusi, mis kõik on ka trükis ilmunud, noorematelt ajalooprofiiliga teadlastelt poolteistkümmend või rohkem. Et neist mitmed on seni kraaditööks vormistamata, selle taga võib peituda akadeemiline obstruktsioon: Eestis jätkub küllalt teemajuhte, keda huvitab mitte kolleeg, vaid teise inimese kaitstud kraad, mis võimaldab juhendajal rääkida kaasa uurimistoetuste jagamisel.

Põhimõtteliseks totruseks tuleb pidada ka teaduste vastandamist üksteisele ja ajalooteaduse nägemist üksnes faktide või protsesside paradigmaatilises ümberjärjestamises ilma uute faktide leidmise ning nendevaheliste vasturääkivuste ületamiseta. See on Laine Randjärve väitekirja üks põhiprobleeme. Ei olnud nii, et okupatsiooniaegsete laulupidude kava ja korraldamise üle sõdisid kõigest kaks leeri – tartlased ja tallinlased. Simmi-järgses Tartus oli leere kaks, Richard Ritsingu ja Roland Laasmäe oma. Tallinnas oli leere rohkem: Tuudur Vettik, Gustav Ernesaks, Jüri Variste, Arvo Ratassepp, Harald Uibo. Konfliktide üheks objektiks oli õigus juhatada üldlaulupeo avamisel ja lõpetamisel ühendkoore (mis olemuselt on segakoorid), mis võis anda Gustav Ernesaksale ettekäände küsida: miks peab tema kirjutatud laulu «Mu isamaa on minu arm» juhatama keegi teine, kui autor on ise kohal, dirigent veel pealegi? Teatavasti lahendati see konflikt nii, et viimast laulu juhatas nii palju koorijuhte, kui pulti mahtus. Teiseks objektiks oli võimalus külaliskontsertideks väljaspool Eesti NSVd või isegi väljaspool Nõukogude Liitu. Tollastest dirigentidest ja koorijuhtimise õppejõududest oli vähemasti kaks vormistatud KGB agendina (kuna nende süü ei ole kindlaks tehtud, ent otsesed järglased elavad meie keskel, ei pea ma õigeks neid siin nimetada), keda võidi värvata selle argumendiga, et teistmoodi nad koos oma kooriga välismaale ei pääse.

Et tuua sedalaadi asjaoludesse pisutki kontrollitavat selgust, oleks ootuspärane töötada läbi märksa suurem allikate ring võrreldes sellega, millele toetub Laine Randjärve väitekiri. Töös on ettevaatlikult tunnistatud, miks jäi allikate suurem ring kõrvale, kuid nõnda on langenud välja ka paljud niisugused seosed, mis kuuluvad ajaloolise pildi sisusse. Nigol Andresenil polnud põhjust pidada Tuudur Vettikuga pikka isiklikku kirjavahetust, sest mõlemad põlvkonnakaaslased olid kolleegid juba ammu enne Teist maailmasõda ning elasid pika elutee lõpupoolel lähestikku – üks Videviku, teine Koidu tänaval. Kui mõlemad olid kinnipidamiskohast vabanenud, rehabiliteeriti Nigol Andresen NLKP liinis märksa varem kui Tuudur Vettik juriidilises mõttes, aga kui Vettikul oligi vanale kolleegile heita ette viisi, mille abil Nigol Andresen oma rehabiliteerimise saavutas (astudes uuesti KGB teenistusse), siis pole usutav, et ta tänaval teise mehega kokku saades oleks hakanud kõlaval häälel maid jagama. Aastatel 1944–1950 oli Nigol Andresen Tuudur Vettikule kaitsjaks ja Vettik polnud inimene, kes oleks selle unustanud.

Millised allikad saavad tulla ses suhtes arvesse olukorras, millest on teada, et läbiotsimistel konfiskeeritud, ent kriminaalasjasse mittepuutuvad dokumendid hävitati? 1947. aasta üldlaulupeo kõik materjalid, mõlema rehabiliteerimise materjalid, Nigol Andreseni väljasõidutoimik 1970. aasta kohta (kindlasti ei sõitnud ta Soome omal algatusel), kuid ka Vettiku kirjad pagulusse. Oletagem korraks vastuväiteliselt, et ka need allikad pakuvad vähe uut. Oletus ei ole alusetu, sest inimesed elasidki okupatsiooniaastail sissepoole ja vältisid nii kirju kui ka telefonikõnesid. Kui nii, siis tuleb ka probleem tervikuna püstitada teisiti kui Laine Randjärvel: mitte loovisikute roll, vaid intellektuaalne duaalsus ning mitte sotsiaalpoliitilistes protsessides, vaid okupatsiooniühiskonnas.

Ajalugu ja kodulugu

Mitu kommentaatorit on seda meelt, et kui ajaloo uurimine hoidub panoraamsetest üldistustest ja eelistab piirduda olnu kirjeldamisega, siis on see kodulugu lastele või kodu-uurimine veteranidele, järelikult mitte-teadus. Teema poolest on Laine Randjärve väitekiri pühendatud okupatsiooniaegsele mentaliteedile väga väikeses kollektiivis, milles üks kolmest osalisest esineb kahes rollis – Tuudur Vettik abikaasa ja õpetajana – ning ülejäänud kaks on omavahel ebavõrdsed – Lonni Paigaline kui abikaasa ja Roland Laasmäe kui õpilane. Kirjavahetuste aeg ei lange kokku töö pealkirjas esitatud kronoloogilise raamiga, vaid on sellest oluliselt lühem, nii et ainuüksi kasutatud kirjade põhjal pole võimalik teha järeldusi kogu epohhi kohta. Sisuldasa need kirjad ümberütlemist ei vaja, küll aga oleks olnud ootuspärane publitseerida need teaduslikul kujul, mis tähendab seda, et algul oleks tulnud esitada ülevaade kõigi osapoolte arhiivist koos tühikutega ning seejärel iga kiri korralikult legendeerituna (arheograafiline kirje jne) ja kommenteerituna. Veider, et seda peab kordama, ent niisuguste tõsiasjade kirjeldamine ongi igasuguse ajaloo uurimise alus. Kes arvab, et see on hoopis kodu-uurimine, ajab segamini referaadi, kroonika, metoodiliselt läbimõeldud narratiivi, fakti- või episoodiuurimuse, koguteose peatüki ja õpiku (loetelu ei ole täielik). Ei ole põhjendatud vastandada üksteisele filoloogiadoktor Valdek Palli doktoritööd Põhja-Tartumaa kohanimedest (1969–1977), Ülle Tarkiaise väitekirju Põhja-Tartumaa rahvastikust ja agraarasjandusest ning Tartu Ülikooli tegeliku usuteaduse professori Johan Kõpu monograafiat Laiuse kihelkonna ajaloost (2. tr 2009) sellelt aluselt, et hilisema peapiiskopi käsitlus on narratiivsem kui kahel esimesel. Nad kõik võtavad teatava protsessi kokku.

Laine Randjärve väitekiri ei lähene kodu-uurimisele, vaid on kirjutatud metoodiliselt hajali ega püsi isegi deskriptiivsuse tasemel. See võib olla juhendamise viga, aga on tõepärasem, et töö autor pole kunagi läbinud «teadusetegemise» põhikursust, mis harilikult seisneb selles, et mingi peatükk antakse sulle halastamatult tagasi ja sa ei saa jätkata enne, kui see on korda tehtud. Ning kui töö on valmis, lastakse sel seista kuni paar aastat, sest järsku on mõni viga ikkagi veel sees. Puudulik väitekiri ei ole nagu Vilde vigane pruut, ta ongi invaliid – esitatud kujul alamõõduline. Kaitsmise käigus oleks see pidanud selgeks saama, sest pole reaalne, et küsitavused avastatakse ilma diskussioonita alles hääletamise ajal.

Kuid nüüd?

Nii küsis Betti Alver 1939 pealkirjata luuletuses, mida tuntakse esimese värsi järgi: Vaim, kandes kord triumfipärgi/. Kuskil ei ole sätestatud, mitu korda võib üht väitekirja kaitsmisele esitada, kuid kirjutamata seaduse kohaselt kord juba põrunud väitekirja samale nõukogule ei esitata ja tema kaitsmist kuskil mujal tõlgendatakse promovendi nõrkusena. Tuleb esitada täiesti uus töö, teades samal ajal juba ette, et autoril on märk küljes. Täiesti uus töö, see on paar aastat pühendumist üksnes väitekirjale või, kui see pole võimalik, siis viis aastat kõik vabad õhtupoolikud. Ses mõttes tegid kaitsmisnõukogu need liikmed, kes olid 9. mail akadeemilise väitluse ajal vait, karuteene ka omalt poolt, sest mingit teemat on edaspidi väga raske finantseerida, kui juhendaja kui teadlase isikuloost tuleb välja, et üks tema doktorante on kukkunud läbi. Kahju, aga töö, mille sisuks on inimeste mõistmine ajaloos, esitas autor, kellel on raskusi mõista inimesi oma kaasajal.

12. mail 2013 Tähtvere mõisas