Elina Aro: turiste häirib räpane Tartu

Elina Aro on elanud Eestis 19 aastat. 2001. aastast on ta teinud Tartus giidina palju ekskursioone. Foto: Margus Ansu

Elina Aro on üle kümne aasta töötanud Tartus tunnustatud giidina. Kuigi kliendid hindavad Tartu soliidsust, vaikust, tsiviliseeritust ja puhtust, leiab Aro, et linn on viimastel aastatel muutunud tänaval laaberdajate tõttu räpasemaks ning on raske jätta sellest esinduslikku muljet.

Giidid on linna visiitkaardid, me püüame tuua välja parima linnas, ütleb Aro sissejuhatuseks, ning jätkab otsekoheselt: aga seda on väga raske teha, kui keegi oksendab sinu kinganinade ees.

Mul pole absoluutselt midagi selle vastu, et elu on tänaval. Küsimus on milline see elu on. Positiivne on see, et on hakatud tähelepanu pöörama tänavaelu häirivale poolele.

Kus kohas on ebameeldivaid juhtumeid ette tulnud?

Meie külalisi ei häiri niivõrd see osa Rüütli tänavast, mis on Möku ja Kivi baari juures, sest meie ringkäigud läbivad pigem Londoni hotelli ja Raekoja platsi vahelist tänavalõiku. Seda Rüütli tänava lõiku läbivad peaaegu kõik ekskursioonid.

Kõige rohkem häirib see, et viisakus ja eestlaste tagasihoidlikkus on kadunud. Mingil ajal oli probleem 10–12-aastaste poistega, kes olid just ära õppinud inglise keeles kolm sõna, millest üks oli fuck. Ja nad tulid ja näitasid oma rahvusvahelist käemärki ka minu külalistele. See tekitab ju küsimuse, mis mulje jääb meie linnast.

Kui ma 19 aasta eest Eestisse tulin, märkasin, et eestlased, kui tahavad laaberdada, teevad seda oma koduõues. Soomlased aga tulid ennast välja elama tänavatele. Eestlane, kes peseb oma «musta pesu» kodus, kes ei ütle tavaliselt paha sõna – miks nüüd on võetud linnaruum selleks, et siin õiendada, põit kergendada ja oksendada? Kui neid asju ei tee me oma kodu elutoas, siis miks võib seda ühtäkki teha tänaval? Ja miks peavad teised selle pärast kannatama?!

Kaks aastat tagasi tuli tagasisidest välja, et tänavakohvikutes istuvad inimesed hõikasid ja võtsid sõna ning see polnud külalistele meeldiv. Üheteistkümnest ekskursioonist seitsme puhul märgiti see tagasisides ära.

Ma näen, et eestlased, võrreldes soomlaste ja paljude teistega on siiski haritud inimesed. Aga palju on mõtlematust. Ei mõelda, kuidas see välja näeb ja mis mulje see jätab. Kui nad näeksid video pealt seda laaberdamist, lõpetaksid nad selle ära.

Baaripidajad ütlevad, et 90 protsenti külastajatest käitub viisakalt, probleem on selles kümnes protsendis.

Hea, kui see nii on. Soomes on see probleemne osa palju suurem.

Me võtame kõiges eeskuju Soomest...

Ärge võtke selles valdkonnas eeskuju Soomest. Kes viitsib vaadata neid lapsjoodikuid ja tänaval oksendavaid inimesi? Üks põhjusi miks ma kolisin Eestisse, oli see, et juba 1990.aastatel peegeldus soomlaste «heaolu» tänavapildis. Viimastel aastatel on olukord läinud veel hullemaks.

Aga kuidas Soome sinna jõudnud on?

Näen seda vabakasvatuse tulemusena. Ma ei tea, kui palju te teate sellest, aga Soomes ei tohi õpetaja isegi ebaviisakalt või vägivaldselt käituvat last koolimajast väljagi saata. Ta lastakse selle eest lahti. Kas me sellist ühiskonda tahamegi?

Ma näeksin ikkagi, et Eestis võiks alles jääda sotsiaalse kasvatuse võimalus. Kui mina Eestisse elama tulin, oli täiesti normaalne sekkuda laste kasvatusse, kui nende käitumine oli ebasobiv. Me peaksime jätma endale võimaluse, et täiskasvanul on õigus öelda, kui noored halvasti käituvad.

Te olete elanud 17 erinevas riigis ja tunnete ilmselt nii mitutki sarnast tudengilinna, kus väikestes kõrtsides pakutakse juua ning melu käib tänaval. Kuidas see siis siinsest erineb?

Kreekas ei ole tänaval pidutsevate inimeste puhul näha sellist oksendamist ja urineerimist. Miks see nii on? Ja miks see Soomes ja Põhjamaades probleem on? Ja see hakkab siia tulema.

Vahemere maades on need, kes tänaval tülitavad ja kohatult käituvad, tihti immigrandid. Kas immigratsioon on ka Soomes sellise käitumise üks põhjustest?

Ma ei ole küll ühtki mustanahalist näinud tänaval oksendamas. Need on ikka meie soome noored. Kõige põhjus on liigne alkoholitarbimine ja vabakasvatus.

Kuhu see teie arvates välja võib jõuda?

See kasvatamatus viib anarhiasse ja selle kasvatuse lõppfaasi pole me veel näinud. Helsingis ongi juba nii, et turistid liiguvad vaid teatud osas linnast ja osas kohtades ei liigu üldse. Kauplused kolivad mõnest piirkonnast ära, sest seal on laaberdav kontingent.

Kas lahendus peaks olema tänavamelu piiramine või peaks selle asemel püüdma leida viisi, kuidas puhastada tänav pärast öist melu?

Üks variant on piiramine. Aga ettevõtja võib öelda jooki müües, et kahju küll, aga jooki võite nautida ainult siin, sest meil ei ole välikohviku pidamise õigust. Samuti võib käia ju tänaval ütlemas, et palun ärge jooge siin – jätke klaasid sisse ja käige soovi korral tänaval niisama juttu ajada. Eelkõige on see aga muidugi ka linnakodaniku asi.

Teine variant on koristamine, aga siis me juba lepime olukorraga.

Pakuksin hoopis kolmanda variandi. Ma koputaksin inimeste südametunnistusele ja kasvatusele. Üks praktiline asi, mida teha võiks: korraldada seminare, millist linna me tahame. Seal võiks näidata pilte sellest räpasest linnast ning küsida: kas see on see pilt, mida tahame oma külalistele näidata?

Linnaruumi hubasus on meie ühine asi. See on linnavalitsuse mõelda ja samuti ettevõtjate asi öelda. See on aga muidugi ka linnakodaniku asi.

Mis mulje jääb?

Tartu on Eestis ju teaduse ja ülikooli pealinn ning see on Eesti rahvuse ja identiteedi seisukohast väga oluline. Siin on väga kena arhitektuur ning seetõttu torkab ebasobiv käitumine eriti silma. Kui ma olen just öelnud kliendile, et meil on Tartus haritud inimesed ja siis keegi seal kõrval parasjagu oksendab. See on kohe vastuoluline informatsioon.

Ma ei ütle iialgi seda lauset enne Rüütli tänavale keeramist, sest ma ei tea, mis seal ees ootab – kas seal magab keegi või käib mingi nügimine.