Teenuskeskuse musternäidis

Kadi Noor hoiab süles Sänna ökopoes asuvat kasti, kuhu poekülastajad saavad ostu eest jätta just neile meelepärase summa.

FOTO: Mirjam Nutov

Mul on veel selgelt silme ees pilt, kuidas me koos Hendriku ja lastega selle vana lagunenud maja ees seisime ning mõtlesime, et mida me nüüd siis tegema hakkame,» kirjeldab Sänna kultuurimõisa perenaine Kadi Noor (36) seda, kuidas kõik alguse sai.

Et Noortel olid lisaks etteantud missioonile – tõmmata külas käima kultuurimõis – ka oma mõtted ja soovid, hakkasid nad lihtsalt otsast tegutsema. Ühes vabatahtlike ja oma jõududega tehti korda muist mõisa­ruume ning hakati samal ajal korraldama laagreid ja üritusi, mis leidsid kiiresti tee paljude huvilisteni. Populaarseim neist on Sänna taevarada (matkarada, kuhu on paigutatud Päikesesüsteemi mudel mõõtkavas 1:1 miljard – toim).

«Kui nägime, et see on nii äge, et siin toimub erinevaid tegevusi, et siin on erinevad keskkonnad, kuhu tulla üksi, kahekesi, kogu oma perega, siis tekkis meil suur soov neid mõtteid ja ruume teistega jagada,» räägib Kadi suure innustuse ja säraga silmades.

Saatusliku tõuke nende tundmusele andis Rõuge vald, kes palus Noori, et nood võtaks üle Sänna raamatukogu, noortetoa ja avaliku internetipunkti funktsiooni. Kiired kalkulatsioonid näitasid aga, et üksi nende teenuste pärast pole mõtet suuri ruume kütta ja elektriga varustada, kuna külas elas vaid 79 inimest.

«Meil tekkis siis idee, et mõis võiks olla palju funktsionaalsem kui ainult raamatukogu ning pakkuda palju rohkem erinevaid teenuseid,» selgitab Kadi.

Nii küsis noor perekond Kodanikuühiskonna Sihtkapitali Šveitsi Vabaühenduste Fondist raha, et mõisaruumid looduslähedaselt renoveerida ning rajada sinna lisaks loetletud teenustele veel ka kaugtöökeskus, lastehoid, täiskasvanute huviringid ja enesejõustamise treeningud.

Samal ajal kui Noored oma unistusi teostasid ja järjest uusi tegevusi ellu kutsusid, lükkas siseministeerium 2012. aastal käima teenuskeskuste toetusskeemi. Viimase eesmärgiks sai parandada teenuste kättesaadavust maapiirkondades.

Ka Noored taotlesid EASi kaudu teenuskeskuse toetust: tänu sellele valmis Sännas mõisa ökopood ühes taskukohase pesupesemis- ja kuivatamisteenusega ning võimalusega käia duši all. Viimaseks andsid Kadi sõnul lükke just kohalikud elanikud ise, kellest nii mõnelgi pole majapidamises vett.

«Piltlikult öeldes ongi nii, et inimene tuleb kahe suure pesukotiga siia, paneb pesu pesema ning loeb ise samal ajal raamatut või ajakirja, joob kohvi või käib duši all,» kirjeldab Kadi.

Kui see tehtud ja inimene tahab ka veel pesu kuivatis kuivatada, siis saab ta samal ajal internetis käia, noortetoas piljardit mängida või mõisa ökopoodi külastada – võimalusi jagub.

Sänna lähistel elav Helve Adamson pesupesemise teenusest palju ei arva, sest tal on endal kodus pesumasin, aga raamatukogu eest on ta lausa taevale tänulik. «See on eriti tähtis, sest pensionäril läheb ju öösel uni ära ja mis sa siis muud teed, kui loed raamatuid,» teatab ta.

Sänna teenuskeskuse muudabki eriti nauditavaks selle sisemiljöö: erinevalt klassikalistest raamatukogudest pole seal riiulite labürinti, mille vahel ei mahu liikuma. Sännas on raamatud lae alla ulatuvatel riiulitel kõrgete seinte vastas nii, et ruumi on jäänud palju õhku ja valgust.

Kes tahab, saab end sättida suure vana puust ümmarguse laua taha või akna all olevatele diivanitele. Kel aga soov, saab endale kohvi keeta, sest üks teenuskeskuse osi on ka avalik köök, kus on olemas kõik tarvilik, et endale lõuna vaaritada või meelepärane jook keeta.

Need, kel lapsed ühes, saavad aga jätta oma võsukesed unelmate lastetuppa, kus värviliste raamatute vahele on mahutatud ka mängunurk ühes India stiilis lugemisnurgaga. Sinna värvilistest kangastest tehtud onnitaolisesse varjualusesse tahaks isegi patjade peale peitu minna, et seal siis oma suuri mõtteid mõelda.

«Mulle tundub, et Eesti on teel sinnapoole, kus paljud pered tahaks maale kolida, nii et neile jääks sama elukvaliteet, mis Tartus või Tallinnas,» räägib Kadi edasi.

Naine rõhutab, et tema usub täielikult sellesse, et elu maal on võimalik. «See on äärmiselt äge ja soovitame seda kõigile,» ütleb ta rõõmsameelselt. «Miks mitte ei võikski seda üles ehitada nii, et igas külas ongi oma teenuskeskus, lasteaed ja kool ning elu on lihtsalt lust ja lillepidu.»

Noorte käimalükatud teenuskeskust on regionaalminister Siim Kiisler toonud lausa musternäidiseks, milline üks selline keskus olema peaks. «See on hea näide sellest, mida oleme oodanud – et inimesed lähevad kuhugi, tõmbavad elu käima ja muudavad selle huvitavaks nii endale kui ka teistele,» ütleb minister.

Samas rõhutab Kiisler, et riigi jaoks on hästi tähtis ka see, et pärast toetusperioodi lõppemist suudaksid keskused ka iseseisvalt jätkata.

Kultuurimõisa peremees Hendrik Noor (35) selles probleemi ei näe. «Oleme juba täna programmidest sõltumatud ning meie peamine sissetulek tuleb ikka läbi meie ettevõtluse,» kostab ta.

Tagasi üles