Teenindaja püüab tõsta akordioni mainet

Martin Pau
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ly Lauri sõnul võiks akordioni harjutada iga päev vähemalt kolm tundi, aga neiu tunnistab, et päris nii palju ta ei jõua.
Ly Lauri sõnul võiks akordioni harjutada iga päev vähemalt kolm tundi, aga neiu tunnistab, et päris nii palju ta ei jõua. Foto: Margus Ansu

Emakeelset ülikooli õnnitlema kogunenud rektorid ja professorid jälgisid Bachi ja Rebase voolamist Ly Lauri vilgaste sõrmede alt väärikalt süvenenult. Kodavere kandi rahvas poetas tema «Veskimehe» peale mõnegi pisara.

Au soleerida Tartu Ülikooli aulas aasta tähtsaimal aktusel ei saa osaks just paljudele 19-aastastele muusikutele. Ly Laur tunnistab, et aula ukse taga oma esinemisjärge oodates tõusis ihule kananahk ning pabin, et näpujooks takerdub, oli üks senise elu suurimaid.

«Aga kui hakkan mängima, lähen loo sisse, siis unustan ära, et minu ees istub rektor või mõni teine tähtis kuulaja,» selgitab Laur.

Kuula, kuidas Ly Laur esitas rahvusülikooli 93. sünnipäeval Johann Sebastian Bachi ning Henn Rebase loomingut (aktuse kavas 14. esineja) siit.

Teenindaja ja muusik

2012. aasta kevadeks Tartu kutsehariduskeskuse majutusteeninduse eriala diplomi välja teeninud Ly Laur asus sügisel tööle Kalevi tänava üliõpilasmaja peaadministraatorina. Erialast ja tasuvamat tööd mõnes hotellis või restoranis leiaks Lauri sõnul päevapealt, aga segab vana kortsuline armastus – akordion.

Lõõtsa venitanud, parema käega klahvistikku ja vasakuga nupustikku kobanud on jõulukuul kahekümneseks saanud Laur juba ligi kolmteist aastat.

«Kui mul poleks lastud metsas puuokstega mängida ja aetud rohkem pilli harjutama, võibolla oleks mul ammu tahtmine üle läinud,» naljatab Laur.

Praegu Elleri muusikakooli teisel kursusel õppival neiul oli eelmisel sügisel valida, kas sukelduda erialasesse töösse ja otsustada ära, et hingelähedane pill taandub hobiks. Õpinguid katkestada ta siiski ei suutnud, jättes valla ka tee saada elukutseliseks akordionistiks ja akordioniõpetajaks.

«Eelmisel kevadel töötasin Atlantise restoranis kutsekooli kõrvalt ja sügisel valmistusin uuesti restorani tööle minema, aga sain aru, et mul ei jätkuks korraga jõudu ka muusikakoolile,» selgitas Laur. «Praegu otsustasin muusikakooli kasuks, aga soov hotellis või restoranis töötada pole kuhugi kadunud. See töö sobib mulle.»

Lauri tõdemusel on omamoodi raske nii teenindajaamet kui ka akordionisti elu. Teine pigem füüsilises mõttes, esimene vaimses mõttes, sest kaunis tihti satub teele kundesid, kelle nõudlikkus kasvab ja viisakus taandub korrelatsioonis tarvitatud alkoholi kogusega.

«Aga ma vist oskan purjus inimestega rääkida, mul pole suuri probleeme olnud ka üliõpilasmajas,» räägib Laur.

Maine tahab parandamist

Elleri muusikakool on juba kolmas paik, kus Laur akordionit õpib. Esimene oli Pala muusikakool, teine Otepääl muusikakool. Tegelikult valis ta alguses klaveri, aga kuna kodus juhtus olema akordion, mida mängisid nii iseõppijaist ema kui ka vanaema, soovitas kool pilli vahetada.

Laur möönab, et popimate pillide loetellu akordion ei kuulu. Veelgi enam, sel kipub olema primitiivselt mängitava simmanipilli maine.

«Akordioni ei osata veel kontserdisaalist otsida, ei oodata, et sellel võiks väga hästi esitada midagi klassikalist,» leiab Laur. «Tegelikult on häid mängijaid palju ja ma usun, et kui me kõik pingutame, arvamus sellest pillist muutub.»

Heaks näiteks, kuidas akordion võib siiski masse võluda, toob Ly Laur soomlase Kimmo Poh­­joneni. Laur pole ise Pohjo­­ne­­ni loodud muusika suur austaja, küll aga vaimustab teda mehe julgus ja oskus teha lõõtsavenitamisest tõeline vaatemäng.

Ly Lauri lapsepõlvekodu on Peipsi kaldal Sääritsa külas. «Koduuksest otse varbaid pidi vette,» iseloomustab seda kohta Ly Lauri vanaema Aita Pae. Igast vanaema sõnast on aru saada, et lapselapsest rääkimine teeb tal südame soojaks.

«Ta oli selline aktiivne laps, mitte nurgas konutaja. Võttis kõigest osa. Särtsakas, nagu ta praegu on, nii oli ka lapsena. Kui ta tuli koju, olid kõik kohad meie talumaal lapsi ja särtsu täis,» mäletab Pae. Kui Ly vanaemaga kokku saab, tuleb tal memme rõõmuks ikka akordion haarata.

«Juba väikesest peale võttis ta alati hea meelega pilli põlvede peale. Ei häbenenud ja polnud tähtis, kes kuulas,» meenutab Pae.

Pala vallas Lümati külas on kombeks korraldada külapillimeeste kokkutulekuid ja Lygi astus seal teismelisena korduvalt üles.

«Inimesed nutsid, kui ta mängis kokkutulekul «Veskimeest»,» kirjeldab Aita Pae. «Küll nad kallistasid teda ja rõõmustasid!»

Ökomeelne igast küljest

Vanaema talus Sääritsal olid kõik peamised pudulojused, ka lehmad ja hobune, veel tosinkond aastat tagasi. Ehtsat läbi kuumutamata maapiima hindab Ly Laur praegugi ja ostab seda järjekindlalt Tartu Tähe tänava ökopoest. Samast soetab ta ka ökomune, ökokosmeetikat ja muud ökokraami. Ökomeelne pole ta aga mitte eeskätt seepärast, et peaks poekaupa tervisele hirmus ohtlikuks. «Pigem on see soov toetada mahetootjaid,» märgib Laur.

Ökoloogiline on Laur ka liikluses, käies harilikult jala või sõites jalgrattaga. «Ma arvan, et kunagi ma ikka juhiloa teen ja ka auto soetan,» arvab ta. «Kui on pere ja väiksed lapsed, on hea, kui saab sõita näiteks arstile või pikemaid otsi.»

CV

• Sündis 1992. aasta 13. detsembril Viljandis.

• Akordioniõpinguid alustas 2000. aastal Pala muusikakoolis Silja Salujõe käe all ning jätkas 2004. aastal Otepää muusikakoolis Merike Roobi juhendamisel. 2010. aastal alustas õpinguid Tartus Elleri muusikakoolis, õpetajaks Külli Kudu.

• Aastail 2009–2012 õppis Tartu kutsehariduskeskuses majutusteenindust.

• 2012. aasta sügisest on Tartu üliõpilasmaja peaadministraator ning Tartu Ülikooli rahvakunstiansambli kontsertmeister.

• Kuulub Eesti, Läti ja Leedu akordionistide orkestrisse Baltic Tremolo.

• Saavutusi: II koht 2010. aasta Pärnu akordionimuusika festivalil, II koht 2010. aasta Šiauliai rahvusvahelisel akordionimuusika konkursil Leedus. I koht 2012. aasta Pärnu festivalil ning II koht Šiauliai konkursil.
 

Arvamus

Natali Ponetajev
Viimsi muusikakooli 4. klassi akordioniõpilane

Ly mängu oli hea kuulata, see oli kaasakiskuv ja meeldejääv. Esitus oli puhas ja hoolikalt läbi mõeldud. Tuju läks rõõmsaks, mulle väga meeldis! Ta mängib väga enesekindlalt, minu arvates on see kõige tähtsam. Ta on ka väga emotsionaalne ja elab loosse sisse.

Kristel Terve
Sõber ja klassiõde

Ly on tüdruk, kes on alati olnud hästi sihikindel. Oma unistusi on ta proovinud ikka tööga teoks teha, sest suurt rikkust pole tema peres olnud.

Käisime põhikoolis koos viiendast üheksanda klassini. Ta ajas juba siis alati kindlalt oma rida. Puberteedieas tahavad kõik silma paista. Tema puhul oli selge: selleks, et silma paista, ei pea teisi kurvastama või halvustama.

Akordion on olnud tema parim sõber lapsest peale ja ma usun, et muusikat ei jäta ta niikuinii. Kunstimeeled on tal väga hästi arenenud, aga ta on ka väga hea suhtleja.

Kuigi mina õpin Tallinna Ülikoolis ja tema Tartus, jäi meie sõprus pärast põhikooli püsima. Ta jõuab suurest koormusest hoolimata teha armsaid üllatusi. Sõitis näiteks minu sünnipäeval Tallinna, tõi kingituse ja me käisime koos söömas.

Külli Kudu
Elleri kooli akordioniõpetaja

Ly on hästi musikaalne, särtsakas ja temperamentne tüdruk. See paistab ka tema pillimängust. Veel on ta selline edasipüüdlik. Haarab alati kinni igast võimalusest end arendada. Alati tahab raskeid palu, esineb nii palju kui võimalik ja otsib võimalusi koosmänguks.

Põhjuseta ei jäta Ly kunagi tunniks valmistumata, aga kuna ta rabab mitmel rindel, tuleb vahel ikka ajast puudu.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles