Risto Mets: Tartus on hea elada, aga halb kõndida

Risto Mets
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu Postimehe reporter Risto Mets.
Tartu Postimehe reporter Risto Mets. Foto: Sille Annk

Linnavalitsuse kampaaniasõnum «Tartus on hea elada», mis on suunatud võimalikele uutele kodanikele, ei ole iseenesest vale. Siin on töökohti, piisavalt poode, võimalusi sportida ja kultuuri nautida. Linn ei ole ebamugavalt suur, vaid just parajate mõõtmetega.

Kuid et muu paistab enam-vähem korras olevat, hakkavad silma nähtused, mis rõõmu ei tee. Mina tahan rääkida autoliiklusest kesklinna kõnniteedel.

Suitsukoni hambus, keerab nooremas keskeas meesterahvas oma «piruka» kella poole üheksa paiku hommikul üksnes jalgsi käimiseks mõeldud Rüütli tänavale ja lülitab sisse ohutuled. Tema sabas sõidab ohutulede vilkudes suur kaubabuss.

Nad pargivad oma masinad külg külje kõrvale, kumbki võtab väikese pakikese ja jalutab sellega mõnda tänavaäärsesse poodi või pubisse.

Teadupärast on mõjuva põhjuseta autoga kõnniteel sõitmine keelatud, ent liikluseeskiri on selleks jätnud siiski võimaluse. Nimelt tohib seal sõita tööülesandeid täitva mootorsõidukiga. Jalakäijana tõlgendaksin sellist luba kui võimalust lükata talvel lund ja pühkida suvel tolmu. Kuid kaubikujuhid painutavad sellist eeskirjapunkti endale soodsamas suunas.

Nii näemegi, kuidas kaubavedajad püüavad ka väikseima paki otse asutuse trepi ette transportida selle asemel, et jätta kaubik tänava äärde ja kõndida paarkümmend meetrit jalgsi.

Et tänav pole lai ja sel kellaajal liigub südalinnas üsna palju inimesi, peavad jalakäijad masinatele ruumi tegema – tänaval, mis idee järgi on üksnes jalakäijatele liikumiseks. Ettevaatlikult külg ees mööduvad nad kaubikutest, et mitte nende poriste külgede vastu puutuda ja riideid määrida.

Ja kui kõnniteel sõitmine pole probleem, miks mitte ajada oma masin otse Raekoja platsile? Kaubikujuhid nii teevadki. Turistide vahel slaalomit sõites vingerdatakse päev läbi mõne pubi ette, et viia kohale väike kast või porivaip.

Heakene küll, kui jalgsi käia on tõesti nii raske, sõitke pealegi. Aga tehke seda ajal, mil tänavail vähem inimesi. See ei peagi juhtuma öösel, ka veerand kaheksa hommikul on linn veel üsna inimtühi.

Nagu Tartus, on maailma kõigis suuremates, aga ka väiksemates linnades jalakäijate tänavaid. Millegipärast ei näe neis paigus päise päeva ajal rahvahulkade vahel kaubabusse manööverdamas. Need tööd tehakse ära öösel. See lihtsalt on teeninduskultuuri küsimus.

Kaubikujuhtide ülemvõim ei näi kehtivat üksnes kõnniteedel. Pole harvad juhtumid, kui pakki üle andma suunduv kaubavedaja jätab oma sõiduki seisma keset kesklinna tänavat, peatades autoliikluse vahel lausa kümneks minutiks.

Aga ühiskond ei protesteeri. Me oleks justkui aktsepteerinud seda, et kui autojuht lülitab sisse ohutuled, võib ta teha mida iganes.

Ei või! Jalakäijad ei pea masinate ülemvõimuga leppima.

Siinkohal luban, et ei astu edaspidi ühtegi pubisse ega poodi, mille teenindamine käib jalakäijate arvelt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles