Tundsin näitusel Tartu kunstimajas pisukest puudust Läti kunsti värviküllasemast ja maalilisemast poolest ning ehk mõnest vanameistristki. Ent mõistan kuraatori soovi esitleda seotud komplekti.
Lätlased maalivad rõõmuga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuraator Peeter Talvistu on teinud poolteist aastat korralikku tööd ja toonud Tartusse ülevaate Läti nüüdismaalijatest.
Teise korruse suures saalis on Kaspars Brambergsi massiivsed monokroomsed pannood. Materjali- ja faktuurikesksetena ei ole need kindlasti kõige uuenduslikumad, ent pannool «Kord 1» tekkivad pinnad ja graafika on nii nihkesse pingestatud, et teos sunnib ikka ja jälle peatuma.
Popikoonid
Vastasseinas on tasakaaluks Ritums Ivanovsi pintsliga tiražeeritud plakatid popikoonidest. Värv on perfektse pintslitehnikaga maalituna küll allutatud heleda-tumeda diktaadile, ent portreedesse loodud kumendused on kaugel sellest, et mõjuda tuima grafomaalina.
Vasakus saalis on Andris Vitolinši kujutatud tühjana seisvad majad, poolikuks jäänud konstruktsioonid, varjatud lagunemine. Ent Vitolinši tembeldamine pelgaks sotsiaalkriitikaks oleks lihtsustamine.
Paremas saalis on Paula Zarina, selle näituse noorim osaleja. Üheksa väikest etüüdi, mis alles otsivad oma nägu ja loodavad kunagi saada üheks suureks ja lõpetatuks.
Monumentaalgaleriis välja pandud Inga Meldere tärpentinist küllastunud pisut porised hetkejäädvustused on Paula Zarinale sobivaks jätkuks. Nii Meldere kui ka Zarina visandlikud etüüdid ei ole Läti kunstis midagi uut. Siiani on neid lihtsalt ateljeesügavuses peidetud kui eeltööd millelegi suuremale. Kõige õrnemad maalid kogu ekspositsioonis, lihtsad ja isiklikud nagu hea luuletus.
Melderele on seltsiks Vineta Kaulaca oma läti moodi hüperreaalsusega. Sarjas «Lisades kiirust 1–3» on Kaulaca lasknud ennast ära võluda tehnilisi väljakutseid esitavatest eskalaatori peegelseintest. Ei olegi ju oluline, kas kunstnik märkab värve maastikus, kumendavas kehas või ornamentides. Oluline on mitte alla jääda alusmaterjalile.
Alumises väikeses saalis on Kristaps Gelzis ja tema spetsiaalselt Tartu näitusele valminud «Kunstlik rahu III». Ta ei lase ennast materjalil ja tehnikal piirata. Black light ja helenduvad värvid annavad võimaluse täita iga maalija unistuse: maalida valgusega.
Kogu näituse ühisnimetajateks on akadeemilise hariduse taust ja maalija identiteet. Lätis on maalija võrdsustatud pooljumalaga ja asub kujutava kunsti panteoni tipus. See arusaam paneb maalijale vastutuse olla oma koha ja positsiooni vääriline.
Maalija vastutus
Lõuendi korralik ettevalmistus ei näita pelgalt austust töö ja vaataja vastu, vaid ka häälestab maalijat. Professionaalse tulemuse eeltingimuseks on pingule tõmmatud alus, korralikult puhastatud pintsel ja normaalse rutiiniga tööpäev, millel pole midagi pistmist ilukirjandusest igapäeva imbunud kuvandiga nälgivast ja külmetavast kunstnikust.
Lisaks näikse lätlased eestlastest selgemalt mäletavat, et osa maalimisest on mäng ja rõõmus nauding. Nad ei ole liiga tõsised, mis laseb neil tehnilisi keerukusi lahendada mängleva kergusega. Võib vaid rõõmu tunda, et vere maitse ja põhjamaine ahistav eksistentsialism ei ole Läti maali eesmärgid.
Näitus «Jaunums!»
• Tartu kunstimajas (Vanemuise 26) 16. detsembrini.