Tartus nuputatu jõudis maailmaturule

Emajõe vasakul kaldal, Kivisilla ja Vabadussilla vahel tegutses edukalt õllevabrik Livonia.

FOTO: Tartu Linnamuuseum

Paljusid, kes Tartus sündinud ja siin vanemate või vanavanemate kodus üles kasvanud, võib sel sügisel küll kadestada. Neil on võimalus veel tollest omaaegsest keskkonnast korraks läbi astuda.

Linnamuuseum on reastanud oma uuele näitusele Eesti Wabariigi aastad 1920–1940. Täpsemalt, nende aastate Tartu tööstus- ja majanduselu. Siin on sõja ja ajalookriiside tõttu katkenud tuntumate Tartu ettevõtete lugu – alates leiva-, kommi-, pitsi- ja paela- ning õllevabrikutest kuni põllutööriistu ja -masinaid tootnud tehaste-töökodadeni välja.

Kindlasti on paljudel juurtelt tartlastel õnne hõlpsamini kui vanadest perekonnaalbumitest tunda näituse suurtel postritel ära oma vanaisasid ja -emasid, kaugeid või lähedasi sugulasigi. Eriti just sellest ajast, kui nad veel noored, ilusad ja tegusad olid.

Väljapanek näitab suurendatult mitmete kunagi tegutsenud ettevõtete ja töökodade sisevaateid, ekstra pildistamiseks rivistatud või parajasti töökohustusi täitmas meeste-naiste ülesvõtteid.

Linnamuuseumi näitusel on tark ja ilus pealkiri – «Eesti töös on Eesti kuld», selle juures täpsustav alateema «Tartu tööstus aastatel 1920–1940».

Rahu ja iseseisvuse saavutanud Eesti hakkas töömehe tõsidusega oma riiki üles ehitama. Töö oligi noore riigi nurgakivi.

Tegelikult tekitabki näitusele väljapandu äratundmisrõõmu igale Eestimaal üles kasvanud inimesele.

Esemed, mida Tartu vabrikutes ja töökodades valmistati, olid kasutusel igas Eestimaa kodus, nii linnas kui ka maal. Söetriikrauad, praepannid ja ahjupotid, veesaapamäärde- ja seebikarbid, kohvipurgid ja kommikarbid, kammid ja nööbid, A. Le Coqi õllepudelid, mänguasjad ja kirjastuse Loodus sarja «Kroonine romaan»  raamatud.

Näitusel sõnas ja pildis esitatud tõsiasjad eestlaste ettevõtlikkusest ja toimetulekust, kasvõi oma õuepealses kuuris või tubases töökojas nuputatud tootega laia maailma jõudmisest, äratavad austust ja imetlust.

Väljapanek tutvustab Tartu tööstus- ja majanduselu tegevusvaldkonniti.

Cerese leib

Eluline ja linlastele väga tähtis oli toiduainetööstus. Igapäevase leiva küpsetamise oli oma tööks võtnud Riia tänava ääres paiknenud leivatehas Ceres. 1917. aastal ostis taanlase Lorenz-Sanderi asutatud (1912) Cerese Tartu kaupmees Kaarel Ennus ja sellest sai üks äri-Tartu sümboleid.

Taani sisseseadega tehases küpsetati leiba peaaegu terve Eesti Wabariigi aja. 1934. aastal tehase tehnika uuendati. 1935. aastal ehitati leivatehase juurde jahuveski Kuldtera.

Kui 1940. aastal leivatehas natsionaliseeriti, sai selle uueks nimeks Punane Ceres. Senine omanik, tartlastele maitsva ja kõigile jõukohase hinnaga leiva küpsetamist korraldanud Kaarel Ennus aga tunnistati sotsialistliku riigi vaenlaseks.

Eesti Wabariigi ajal on Tartus tegutsenud kuus jahuveskit. Neist suuremad kuulusid Uni­verile ja Jänesele. Oma kindlate püülisortide ja lauavabrikutega on Univer üldse olnud üks suurema haardega Tartu ettevõtjaid.

Lille maiustused

Isegi need, kes tartlaseks saanud sõjajärgseil aastail, on kuulnud põlistartlasi kiitmas Lille kondiitritööstust, mis paiknes Vanemuise mäe all.

Teise maailmasõja ajal hävis olematuks palju suurt, vajalikku ja ilusat. Ka Riia 11 asunud Lille kondiitritööstus, kus valmistati torte, küpsiseid, jäätist ning šokolaadi- ja martsipanimaiustusi.

Aleksandri tänavas aga tegutses 1912. aastal asutatud Glassmanni šokolaaditööstus. 1927. aastal kolis tootja ja toodang sealt südalinna, Suurturu 1.

Riia tänava ääres Pauluse kiriku kõrval (praegu parkimisplats) on samuti olnud magusaettevõte – Ambroosiuse kompvekivabrik, mis hiljem jätkas oma tegevust Tähtvere tänavas.

Üks heade kodulinnateadmistega vanaproua kiitis kunagi Uueturu tänava ääres tegutsenud Boeningi äri mesikooke ja pähkli-šokolaadimaiustusi.

Livonia ja A. Le Coqi õlu

Maa ja linn tegutsesid Eesti Wabariigi ajal teineteise toimetulekut toetavalt.

Nii maal kui ka linnas oli õlu väga populaarne. Tartut võib pidada järjepidevalt tegutseva ja kuulsa minevikuga õlletootmise linnaks.

1863. aastal tuli Baierimaalt Tartusse õllemeister, kes ostis Emajõe kaldale, Kivisillast ülespoole õllevabriku jaoks krundi. Selle omanikud vaheldusid. 1912. aastal sai vabrik nimeks Livonia. 1916. aastal ostis Livo­nia õllevabriku Ants Silvere. Siinkohal uudis minevikust: 1932. aastal osales Livonia õlu Eksport Pilsen Londoni tööstusnäitusel ja sai kõrgeima autasu, kuldmedali ja grand prix’.

1898. aastaks oli Emajõe paremale kaldale Reinhold Guleke projekti järgi kerkinud monumentaalse väljanägemisega punastest tellistest hoone, uus õllevabrik, nimeks AS Tivoli. 1913. aastast on õlletootja nimi AS A. Le Coq.

Huvitaval ja sisukal näitusel saab ennast vaid teosammul edasi nihutada.

Trükitööstus. Klaverimeistrite töökojad. Imeteldav, kui tihedasti oli tollal klaverimeistrite töökodasid. Need asusid Tiigi, Tähe, Nigula, Uueturu, Raatuse ja Rüütli tänavas.

Üks põlistartlaste perekondlikes jutuajamistes sageli kuuldud nimi on olnud telefonivabrik. Ja võibolla on paljudele praegustele tartlastele üllatuseks fakt, et just Tartu telefonivabrikus alustati esimesena Eestis (1924) raadioaparaatide tootmist.

Praepannid, söetriikrauad, ahjupotid ... Näitus on mõnusalt (vanaema)kodune.

Väljapanekut uurides mõistame, et üks tähtsaid Tartu majanduselu valdkondi oli metallitööstus. Maal, talumajapidamises oli vaja põllutööriistu ja

-masinaid, ehitustarbeid ja veski sisseseadeid. Linnavabrikutes hakati neid tootma.

Lesta, Lellep, Faure ja Ratnik

Tartus oli tollal jõulisemaid tootjaid Lellepi metallivabrik (selle asutas 1885 Karl Lesta), kus valmistati rehepeksu-, külvi- ja hekslimasinaid. Enne Teist maailmasõda sai Lellepi vabrikus tööd ligi 130 inimest. 1940. aastal nimetati Lellepi sisustatud ja arendatud vabrik ümber metallivabrikuks Võit.

Juba 1883. aastal oli Franz Georg Faure asutanud Raadil Vahi talus põllutööriistavabriku. Kümmekonna aasta pärast tõi ta selle kesklinna, Emajõe äärde Holmi tänavale (kulges Ülejõel, Emajõe vasakul kaldal Uueturu tänava otsa kohalt Raatuse tänavani, praegune At­lantist ääristav haljasala).

Eesti Wabariigi ajal, 1920­. aastaist sai selle vabriku nimeks AS Tegur. Ka Tegur tootis põllumeestele. Peale selle ehitas veel reisilaeva Endel. Teguri metallitöömeistrid valasid veel kunstipäraseid kalmistuväravaid, piirdeaedu ja ehissepiseid, samuti pronksbüste.

Faehl­manni büst Toomemäel ongi Teguri metallimeistrite valatud.

1932. aastal ostis selle võimeka, kuid laenuhätta jäänud vabriku ära omaaegse Tartu tööstuse üks suurnimesid Jaan Ratnik. Temagi oli alustanud põllutööriistade valmistajana (1908), tulnud 1932. aastal Pihkva (Võru) tänava äärest Emajõe kaldale Holmi tänavasse, kus tema vabrik hakkas tootma juba moodsamat tehnikat.

Siin konstrueeriti Tartule esimene mustuseveoauto, saadeti vabrikust välja omatehtud tuletõrjeauto ja tänavakastmismasin. Novembris 1940 Ratniku vabrik natsionaliseeriti ja liideti tehasega Võit.

Näituse seinu nagu entsüklopeedia lehekülgi lugedes saame teada sedagi, et 1934. aastal asutas Herbert Blumenthal Võru tänava äärsel krundil Eesti esimese, Tartu alumiiniumivabriku. Tooraine toodi sisse välismaalt. 1937. aastal läks juba enam kui kolmveerand toodangust (taldrikud, veekeedukannud) välismaale.

Igal tellijal on olnud oma erisoovid. Näiteks India soovis tootjalt selliseid lusikaid, kus kaunistuseks Buddha silm või elevant.

Laretei kammivabrik

Iga suur saab alguse väikesest. Näitus vahendab, et 1918. aastal sättis Albert Laretei oma Vaba tänava maja kuuri kammivabriku. Materjaliks olid veisesarved. Kümne aasta pärast oli ettevõttes ka väliskapital. Toodang – kammid, nööbid – läks juba paljudesse välisriikidesse.

1935. aastal sai Tartu kammivabriku nimeks Eesti Comb-Factory ehk Estico. 1940. aastal see natsionaliseeriti.

Kahju, et nii sisutihedalt näituselt pole kaasa võtta kataloogi. Selline usaldusväärne, nelja kuraatori põhjalikul eeltööl põhinev materjal võiks olla iga huvilise tartlase peres aeg-ajalt läbi lehitseda ja kooliõpilaselegi abimeheks.

Tagasi üles