Fotograaf nägi

Tartu raekoda.

FOTO: Margus Ansu / Postimees

Kõndinud kord fotograaf linnas. Märganud maja. Maja olnud võimas. Suur ja ilus. Paljude akendega, millest sees olijatel soovi korral kena väljas toimuvat kaeda. Paljudel akendel kardinad ees, et väljas olijad sees toimuvat ei näeks.

Fotograaf teinud majast pildi. Aga pildil olnud õhku väga vähe. Muud peale maja pildil polnudki. Fotograaf kruttinud objektiivi ja andnud pildile veidi õhku juurde. Pilt saanud parem, aga mitte hea.

Fotograaf pannud kaamerale hoopis teise objektiivi ette. Sellise, millega maailmapilt tundunud palju avaram. Teinud veel mõned pildid. Õhku lausa vooganud piltidele. Mõni pilt saanud juba päris hea. Enam polnud pildil ainult see suur ja uhke maja. Paremalt ja vasakult paistnud juba teisigi. Paljude akendega, paljudel kardinad ees. Ainult see esimene maja, suur ja uhke, ei tundunudki pildil enam nii suur ja uhke. Oli teine kuidagi palju kaugemaks muutunud.

Fotograaf süganud kukalt ja läinud oma teed.    

Tagasi üles