Võrtsjärv eraldab arvatust vähem süsihappegaasi

Martin Pau
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alo Laas Võrtsjärve mõõtepoi 
juures.
Alo Laas Võrtsjärve mõõtepoi juures. Foto: Helen Tammert

Võrtsjärv on enam-vähem sama hea süsinikdioksiidi siduja kui õhkupaiskaja, kuid kliima soojenemine võib Eesti suurima siseveekogu CO2 emissiooni kasvatada, selgub värskelt Eesti Maaülikoolis kaitstud doktoritööst.


Eesti Maaülikooli õppejõu Alo Laasi väitekiri keskendus viimase kahe aasta pidevaile mõõtmisandmeile. Laas lähtus enda sõnul järveteadlaste seas üldiselt levinud eeldusest, et väga sette- ja toitainerikas Võrtsjärv on heterotroofne ehk seob süsinikdioksiidi vähem, kui seda toodab.

«Tegelikult selgus, et Võrtsjärve koguproduktsioon on tema hingamisega ligikaudu võrdne või ületab seda vaid veidi, mistõttu pole järv oluline süsihappegaasi emiteerija,» resümeeris Laas.

Laasi doktoritööd juhendanud Tiina Nõges, maaülikooli uurija-professor, nentis, et tulemus oli limnoloogidele üllatus.

«Eeldasime, et Võrtsjärv on palju heterotroofsem,» sõnas Nõges.

Vähe põhjalikku infot

Teadlased on Võrtsjärve seiranud juba 101 aastat, kuid regulaarseid orgaanilise aine, hapniku ja süsiniku sisalduse mõõtmisi on korraldatud alles kolmkümmend aastat. Needki andmed pole mitmekesisuselt ja usaldusväärsuselt võrreldavad viimase kahe aasta omadega.

2010. aastal jõudis limnoloogide valdusse umbes 100 000 eurot maksev poi, mis on fikseerinud iga kümne minuti tagant lisaks vee temperatuurile ja hägususele valguskiirguse veepinna kohal ja all, hapniku ja CO2 sisalduse vees, vetikapigmentide hulga, vee happelisuse ning vees lahustunud orgaanilise aine hulga.

«Mulle oli oluline teada, kuidas muutub tundide jooksul päikesekiirgus, millest sõltub fotosüntees ja orgaanilise aine tootmine,» rääkis Laas. «Seitsmenda klassi õpikust oleme ju kõik õppinud, et kui fotosüntees käib, siis toodetakse hapnikku.»

Talvel, kui järvejääle langev lumi fotosünteesi Võrtsjärves sisuliselt lõpetab, toodab järv CO2 rohkem, kui seob. Suvel on pilt vastupidine, aga nagu selgus Laasi doktoritöö käigus, ei pöördu pilt alles talve tulles, vaid juba juuli lõpul või augustis, mil päikesekiirguse jõudmist sügavamasse kihti hakkab tõkestama vohav niitjas sinivetikas.

«Sügisel keeravad tugevnevad tuuled vee hägusemaks ja fotosüntees on veelgi enam pärsitud,» selgitas Laas. «Hingajaid on aga järves sama palju ja süsinikdioksiidi produktsioon kasvab jõudsalt.»

Doktoritöös puudutas Laas ka kliima soojenemise eeldatavat mõju järvedele, leides, et soojenedes eraldub süsihappegaasi neist üha enam.

«Keskkonnale oleks hea vastupidine tendents. Võrtsjärv on aga nii suur, et selle protsessi mõjutamiseks ei saa me tegelikult teha mitte midagi,» tõdes Laas.

Kild tervikpildis

Alo Laas tunnistas, et eraldivõetuna ei anna teadasaamine, et kaheteistkümne kuu summas on Võrtsjärve CO2 bilanss tasakaalus, kohe mingit rakenduslikku kasu. Laiemalt annavad aga sellised uuringud võimaluse teha huvitavaid võrdlusi teiste maade mageveekogudega ning luua ühel hetkel globaalsete protsesside tervikpildi.

Võrtsjärve kõrval uurib Laas USA, Taani, Soome ja veel mitmekümne riigi järvede mõõtmisandmeid. Koostööprojekti Global Lake Ecology Observatory Network on haaratud ka näiteks Kinnereti järv Iisraelis ja mitu Uus-Meremaa järve.

Seirepoi Võrtsjärves tiksub aga oma tööd edasi teha ja jätkub ka andmete teaduslik analüüs. Nii teeb Võrtsjärve madalaimast osast, lõunatipu ainevahetusest Alo Laasi juhendamisel magistritööd Urmas Ani­­jalg.

Laasi selgitusel on selle uurimuse eesmärk kontrollida, kas ainevahetus on kõikjal järves ühetaoline.

Professor Tiina Nõges arvas, et pidevmõõtmisi jätkates võib osutuda võimalikuks nii Võrtsjärve tuleviku kui  ka mineviku looduslike protsesside, sh CO2 emissioonide modelleerimine.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles