Vambola Paavo: turg ei ole siia-sinna loksutamiseks

FOTO: TPM

Kakskümmend aastat on linna arengus küllalt pikk aeg, et tagasi vaadata ning uusi arenguid kavandada. Linlane on harjunud ja omaks võtnud praeguse avaturu asukoha. Vanu fotosid vaadates näeme, et turg, see ajast aega kauplemise ja lävimise koht, on kogu aeg olnud Emajõe kaldal.

Südalinnas ristuvad inimeste teed. Siia tullakse Annelinnast ja Veerikult, Ropkast ja Raadilt. Tädi Maali või Juhan Juurikaski võtab nädalavahetusel ette teekonna maalt linna, et siit toidupoolist osta.

Sotsiaalne ja elitaarne

Euroopa linnades on turu tähendus teine. See on elitaarsete ostude tegemise koht, seal käib üle keskmise keskklass. Kaupade hinnadki on sootuks teised. Kui tahad maitsvat juustu või tüki head liha ning tagatipuks parimat värsket puuvilja, saad seda ainult turult. Müüjatel on välja kujunenud oma stammkunded. Kui mõnda tuttavat pole ammu näinud, on tõenäoline, et teda kohatakse just lettide ees jalutades.

Eestis on millegipärast levinud põlastav arusaam, et turg on vaese rahva koht, kus käivad eluga rahulolematud vinguviiulid. Tõele au andes ei ole me ka ise midagi teinud selle arvamuse kummutamiseks.

Münchenis ja Viinis asub turg otse vanalinnas. Kuurortlinnas Barcelonas võib nii kohalik kui ka turist head ja paremat soetada otse jalakäijate tänava Rambla ääres. Letid ja kaubitsejad ei sega kedagi. Pole rämpsu ega kahtlase välimusega kolle.

Helsingis tegutseb kalaturg otse linnavalitsuse hoone ja presidendipalee vastas. Kauplemispäeva lõpul valitseb kõikjal piinlik puhtus.

Omal ajal peeti Tartus tuliseid vaidlusi selle üle, kas turg üldse sobib kesklinna. Mõned arvasid koguni, et turg kui niisugune on oma aja ära elanud ja sureb välja. Räämas putkadega alale kerkisid 1995. aastal bensiinijaam ja kiirsöögikoht, mis toona olid meile midagi uut. Avaturg nihutati senisest asukohast veidi jõe poole. Rahvas võttis sellegi omaks.

Tartu kesklinnas napib uute hoonete ehitamiseks maad ja mida aeg edasi, seda vähemaks jääb krunte. Eks sellest johtuvalt lähtu ka Estiko ettepanek kesklinna arengustsenaariumist, mis seaks taas löögi alla avaturu (TPM 19.10). Õigupoolest ei saagi aru, mida siis turu territooriumile kavandataks.

Tartust mööda

Ühed teavad rääkida neljatärnihotellist, teisalt saad teada hoopis tuhandekohalise konverentsikeskuse rajamise plaanist.

Kui võtta kesklinna piirkonnas ruutkilomeetrine ala, jääb sinna juba praegu kuus tegutsevat hotelli ja paari aasta pärast lisandub Ülikooli tänavale veel üks.

Me räägime konverentsiturismist kui võlusõnast ja loodame naiivselt, et siia hakkab üle maailma kokku voorima neid, kes aina tahavad konverentse pidada.

Tartu pole merelinn, siia ei saabu iga paari tunni tagant suuremat sorti liinilaevad. Ka ei maandu Ülenurme lennuväljal päevas neli-viis õhusõidukit. Iga tunni tagant ei saabu Tallinnast kiirrongid. Kui see kõik nii oleks, siis ehitage kasvõi kaks spaahotelli ja arendage konverentse.  

Hiljutisel Tallinna turismikonverentsil kutsusid siinsed hotellijuhid ja turismiedendajad video vahendusel kõiki Tartut külastama ja pilku pealinnast lõuna poole pöörama. Aga nii kaua, kui Tartu pole kaugemalt tulijale küllalt atraktiivne, võetakse suund Tallinnast ikka Pärnusse või minnakse saartele. Meie päralt jäävad Pihkva, Novgorod ja natuke Peterburi ning Põhja-Läti. See on reaalsus.

Spaahotelli vajalikkusest räägiti enne masu saabumist, Fortuuna tänava äärde oli isegi krunt välja valitud. Kohe-kohe pidid tööd algama, avalikkusele tutvustati makettigi. Siis saabus tõehetk ja pank keeras laenukraanid kinni. Huvitav oleks teada, miks spaahotellile ja konverentsikeskusele ei sobi enam asukoht teisel pool jõge. Kui korrastataks kaldaala, tekiks sünergia Tasku-Plasku kvartaliga. Milleks trügida avaturu territooriumile?

Saan aru turismiedendajate murest, et linnaspaad on vaja, kui tahame konkureerida Otepää või Värskaga, aga see ei tohiks sündida millegi väljasuretamise või kaotamise arvel.

Otsitud põhjused

Jutud avaturul valitsevast mustusest ja sellest, et sinna koguneb mitte just kõige korralikuma välimusega kontingent, on pehmelt öeldes jama. Linnavõim võiks hoida korras turu väravas asuva bussipeatuse ja selle ümbruse. Sodist üle ajavaid prügikaste võiks sagedamini tühjendada, siis ei ahvatleks need ka prügikolle. Luuamehed võiksid päeva jooksul mõne korra peatust pühkida.

Kui ümbrus on korras ja puhas, ei tiku sinna ka asotsiaalid. Politsei võiks ennast natuke rohkem ilmutada, töö tegemine ei võta mundrikandjatelt tükki küljest. Kui päeva jooksul sõidaks patrull turu ümbrusest kuus-seitse korda läbi, oleksid luuserid kadunud. Pisiasjad küll, aga häirivad.  

Tartus näib turg olevat koht, mida võib siia-sinna loksutada. Riias on turg omal kohal püsinud varsti sada aastat ja kellelgi ei tule pähe omaaegseid Kuramaalt toodud tsepeliiniangaare kas lõhkuda või nihutada.

Ainus, mida ma kohalikule võimule ette heidan, on see, et endiselt ollakse loid avaturu saadusi ka raeplatsile lubama – mõnus oleks suvel osta sealt maasikaid, vaarikaid, mustikaid, mett ja puuvilja. See kõik on võimalik ja end õigustanud maarjalaada ajal.    

Omaette teema on bensiinijaam bussijaama vastas. Mitte kusagil pole kallis südalinna ärimaa lihtsalt tankimise päralt. Linnavõim võiks pakkuda kuningriigi firmale kauplemiseks mõnda teist kohta, tankla krundile aga saakski rajada kõrghotelli, mille alumine osa võiks kuuluda spaakompleksile.   

Soola ja Väike-Turu kvartal vajab kindlasti tänapäevast arendamist. Küll aga on kahju, et turg, mille ümber linnad omal ajal tekkisid, on meile muutunud tüütuks ripatsiks.

Tagasi üles