Eesti Rahva Muuseumi direktor Krista Aru selgitab, miks ta otsustas töölt lahkuda teise ametiaja keskel, kui uue muuseumihoone ehitushange on välja kuulutatud, aga tulemused ei ole veel selgunud.
Krista Aru: jõud sai otsa
8. oktoober 2012, 15:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Miks tuli ametist lahkumise otsus just nüüd?
On ju nii, et asutusest lahkutakse poole lepingu pealt siis, kui kõik on hästi. Kui näed, et arengud on suunas, mida oled soovinud ja tahtnud, kui kindlus on olemas. Siis tekib endal ka rahulolutunne, mida mul seitsme aasta jooksul ei ole palju olnud.
Teisalt on paljud asjad käima lükatud, aga sügavam põhi puudu. Mitmed otsused on tehtud ajapuudusel kiirustades ja oleme muuseumisse ahminud uusi projekte, kuid pole jätkunud aega mõelda sügavama tähenduse ja sisu üle.
Leidsin järele mõeldes, et kui kõik on nii hästi, ei ole võib-olla ma ise sisuliselt, loominguliselt ja vaimselt valmis järgmist tõusu tegema. Ehitusega koos peaks tulema ERMile uus hoog sisse. Pole jõudu.
Selle pea seitsme aasta jooksul, mil olete ERMi juht olnud, on uue maja ehitamise suhtes ennegi hästi olnud, aga ehitatud ei ole ikkagi. Uue ehitushanke tulemused selguvad novembri keskel.
Mul ei ole põhjust arvata, et ehitushanke tulemus tuleb selline, mis meile üldse ei sobi. Valitsuse otsus on olemas, kultuurkapitali otsus on olemas – ma ei näe kohta, kust see kõik võiks jälle rebeneda.
Kui palju ERMi uus direktor saab olla ehituse direktor ja kui palju muuseumi direktor?
Tänaseks päevaks on kõik, mis puudutab ehitust ja hankeid, antud Riigi Kinnisvara korraldada. ERMi direktor on kaasatud, aga tal ei ole ehituse eest vastutust ja ta saab keskenduda muuseumi sisulisele tööle. Valmiv maja kuulub Riigi Kinnisvarale, ERM rendib seda. Kuni sellise otsuseni oli põhivastutus ERMi direktoril. Kui see oleks nii jäänud, poleks mul olnud moraalset õigust tagasi astuda.
Kui palju te pettumust olete tundnud? Kui ametisse astusite, valitses usk, et aastaks 2012 on see maja ammu valmis, aga seda pole.
Muidugi on pettumist olnud. On olnud väga tõsiseid langusemomente, kus ma olen mõelnud, et kas tänapäeval eesti rahvas üldse sellist muuseumi vajab, kriitikat ja suisa eitavat suhtumist on olnud võrdlemisi palju.
Mul on kahju olnud, et jäime tugevasti lootma Euroopa Liidu rahale. Kui seda lootust ei oleks aastal 2008 tulnud, võinuks see maja juba valmis olla.
Igal asjal on muidugi kaks külge. Võib-olla ei oleks siis muuseum sisemiselt olnud nii tugev kui praegu, aga ehitus oleks valmis olnud ja meie sisse kolinud. Olen olnud pettunud ja õnnetu ja sügavalt masendunud selle pärast, mis ümberringi selle muuseumiehitusega on toimunud, aga praegu ma kindlasti seda ei ole.
Ka nüüd oli veebikommentaarides reaktsioone, et sellist muuseumihoonet või uut hoonet ei ole vaja.
Demokraatia võlu on, et on mitmed arvamused. Inimestel on selleks õigus. Minu sügav veendumus on see, et kui eesti rahvas tahab oma kultuuri edasi hoida ja rahvana edasi püsida, peab olema oma koht oma mälu jaoks, oma eripärase kultuuri hoidmiseks.
Kõik teised muuseumid suudavad seda ka hästi teha, aga mingil hetkel vajame suuremat üldistust ja suuremat pilti. Selleks on ERM loodud ja selleks on ERM ka nüüd suuteline. Kui anname võimaluse käest ja uut maja ei ehita, saab ERM olla tubli etnograafiamuuseum, aga mitte sellise kõlajõuga, nagu võiks olla.
Olete oma lahkumist selgitanud suuresti muuseumitöö keskselt, aga kindlasti on ka teisi seletusi ja hoovusi. Järsu lahkumise taustaks on mõnikord tervis, teil on pool elu juba ammu Saksamaal. Kuidas tervis on?
Tänan, tervis ei ole kurta. Ei hakka salgama, et mul on sügavalt isiklikud põhjused. Mul on abikaasa juba kaheksa aastat Eestist ära ja ta on truisti öelnud, et tee veel see ära ja lõpeta too töö ära. Tuli ERMi sajas aastapäev, mida tahtsin pidada. Siis järgmine tähtpäev.
Kuid aeg saab mingil hetkel otsa. Eks mul ole vabadust ka selleks vaja, et olla perega koos.
Kas teie elu hakkab olema senisest enam Saksamaal?
Päris kindlasti ei ole nii, et ma siin enam midagi ei tee. Kindlasti olen seal tunduvalt rohkem. Seni olen seal olnud üksikud päevad. Tahaksin vaadata, mis Saksa arhiivides Eesti kohta on. Jaan Tõnisson armastas väga Berliinis käia.
Milliseks jääb teie tööalane seotus Tartuga?
Tahaksin õpetamist uuesti proovida. Tahaksin uuesti õppida kirjutama, mul tuleb see väga raskelt. Artiklid sarnanevad pigem aruannetega. Sellest on kurb, mulle on meeldinud hästi kirjutada.
25 viimast aastat on mul olnud suur unistus ja kui ma nüüd ei proovi, ei tee ma seda kunagi – tahaksin ikkagi väga proovida, kas Jaan Tõnissonist saaksin ära kirjutada monograafia. Kui ma ei proovi, jääb see elu lõpuni saatma. Ma käin küll seal ausamba juures õhtuti, panen küünla, katsun rääkida, et võib-olla keegi noorem teeb selle monograafia. Aga ma ei ole veel vabaks saanud.
Ja peale selle on mul viimased aastad piinlik olnud, et meil ei ole kirjutatud akadeemilist eesti ajakirjanduse ajalugu. Eesti ajakirjandus on nii suurt rolli mänginud meie riigi, rahva ja inimeste elus. Kui vähegi oleks jõudu ja saaks hea seltskonna kokku, tuleks see ära teha Eesti riigi sajandaks aastapäevaks.