Järveuurija ulmades kappavad hobused
8. oktoober 2012, 09:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maaülikooli limnoloogiaprofessor Ingmar Ott otsustas 13-aastaselt täiesti isepäi, et läheb ratsatrenni. Ratsasaapaid pole ta jalga tõmmanud juba paarkümmend aastat, aga hobuseid näeb tihtilugu unes ikka.
«Need pole painajad, täiesti meeldivad unenäod,» kinnitab juuniorratsanike hulgas päris Eesti tipu lähedale jõudnud järveuurija. «Võistlen seal jälle, elan kõike uuesti läbi.»
Ingmar Ott sündis Tartus ja kasvas üles Kastani tänavas, aga tunneb, et tal on maainimese hing. Otepää lähedal vanaisa juures suvitades nägi ta lähedalt taadi ja lelle sepatööd, sealhulgas palju hobuste rautamist.
Samm sealt edasi Tähtverre, praeguse rulapargi kohal asunud ratsasportlaste treeninguväljakule, tuli juba loomulikult. Sealses olelusvõitluses nägi mürsik inimkarja loomalikumat külge.
«Valitses omamoodi dedovštšina, sama põhimõttega kui Nõukogude armees,» meenutab Ott. «Vanemad poisid surusid väiksemaid heinahunnikusse ja andsid niisama peksa. Noorte vande andmine käis nii, et tagumik võeti paljaks ja siis peksti kirsatallaga.»
Ott sisendas endale, et ratsaspordi ilu on alandustest ja valust üle ning rühkis edasi. Lagi tuli vastu 1972. aastal Eesti juunioride meistrivõistluste ühe sõidu võidu ning meeskondliku võiduga.
Peaaegu õpetajaks
«Ratsutamises tippu jõudmiseks on tarvis kolme asja: kehalisi eeldusi, väga head looma tunnetamist ja maru vägevat hobust,» selgitab Ott. «Sellist kombinatsiooni tuleb ette harva. Näiteks Rein Pill on supertegija, kellele poleks võib-olla kogu maailmas vastast, kui talle antaks õige hobune.»
1980. aastal lõpetas Ingmar Ott Tartu Ülikooli bioloogia- ja keemiaõpetaja diplomiga ning sai suunamise Viljandisse keskkooli bioloogiaõpetajaks. Kuna aga kursuseõest abikaasale Katrin Otile Viljandis töökohta ei terendanud, loobus dekanaat sundimisest.
Nagu elus tihti ikka, sai taas saatuse määrajaks juhus. Teaduste Akadeemia alla kuulunud Võrtsjärve limnoloogiajaamas vabanes aspirandi koht. Telefonikõne peale tuli Otil otsustada viie minuti jooksul. Ta ütles jah ning on limnoloogiakeskuseks ümber nimetatud uurimisjaamas juba kolmekümne kolmandat aastat.
«Meie töös on ülesannete varieeruvus väga suur,» põhjendab Ott nüristava rutiini puudumist. Maist juunini sõidab ta kolm korda nädalas riikliku eksperdina ringi üle Eesti, kogudes meie järvede terviseandmeid. Osaleb teadusnõukogude töös. Peab loenguid ja juhendab tudengite kraaditöid.
«Magusam asi on sisuline uurimistöö,» tõdeb ta. «Jahmerdamine jõudsalt areneva bürokraatiaga on küll asi, mille pärast tahaks juba pensionil olla.»
Lauluta ei saa
Juba tudengipõlves alustas Ingmar Ott laulmist Tartu Akadeemilises Meeskooris, praegu on ta esimene tenor Eesti Meestelaulu Seltsi Tartu meeskooris. Kümmekond aastat tagasi meelitati ta lisaks sellele laulma Puhja ja Rannu luteri koguduse ansamblisse Dionysius, keda ta praegu käib oma häälega toetamas episoodiliselt.
«Ingmar on üks paremaid meeslauljaid, kes on mulle ette sattunud,» kiidab Dionysiuse juht Miina-Liisa Kuusemaa. Talle pole teadmata, et kogu Oti muusikaharidus piirdub kooriproovides külge jäänuga.
«Hääl on tal viimase peal!» ütleb Kuusemaa Oti klaari ja tugeva tenori kohta. «Oleks ta omal ajal muusikaõpinguile pühendunud, oleks ta sel alal kindlasti vähemalt sama hea, kui on järveteadlasena.»
Ingmar Oti käe all nii bakalaureuse- kui magistritöö kokku pannud ja praegu doktoritööd tegev Aimar Rakko tunneb Oti laululembust mitme kandi pealt. Näiteks võib Ott kolleegiga välitööle sõites kanda autos järsku ette mõne ooperiaaria. Samas ei põlga ta ära ka duetti noorema ametivennaga.
Tudengite suviseid välipraktikaid ei loe professor Ott lõpetatuks enne, kui 10–15 tudengist koosnev rühm on tõestanud, et teab peast «Gaudeamust». Tavaliselt rivistab Ott üliõpilased limnoloogiakeskuse välistrepile ning kamandab kõik keskuse töötajad neid kuulama.
«Seda on mitu tudengit öelnud, et esimesel kohtumisel jätab Ingmar suhteliselt kurja professori mulje,» tõdeb Aimar Rakko. «Resoluutne on ta küll, nõudlik ka kindlasti, aga inimesena sugugi mitte kuri. Kui temaga lähemalt tutvuda, võib temalt kuulda muhedaid lugusid lapsepõlvest, näiteks isaga välitöödel käimistest.»
Ka Miina-Liisa Kuusemaa ütleb, et illusioon Ingmar Otist kui kinnisest ja surmtõsisest inimesest puruneb lähemal tutvumisel.
«Ta ei aja mõttetut loba, seda küll, aga seltskonnas räägib ta väga muhedaid nalju,» leiab Kuusemaa.
Oti naabrimees Võrtsjärve-äärsest Vehendi külast, limnoloogiakeskuse vanemteadur Arvo Tuvikene ei eita üleaedse huumorimeele olemasolu.
«Aga tema kulul ei maksa nalja teha,» manitseb Tuvikene. «Ta ise teiste kulul võib teha küll ja päris valusalt.»
Pigem nõuandja
Nii nagu Ingmar Oti metsandusteadlasest isa taris poega välitöödele ühes ligi pool sajandit tagasi, tegi poeg oma poegade Peetri ja Raineriga paari-kolmekümne aasta eest.
Vanem poeg Peeter Ott, kitarrist ja Tallinna muusikakooli õpetaja, ütleb, et kui ta oli väiksem, tundus isa karmim. Hiljem pigem nõuandja, kes oma seisukohast küll ei taganenud, aga lasi lastel põhilise otsuse – mida pärast gümnaasiumi edasi õppida – ise teha.
«Olin 14 või 15, kui hakkasin rääkima muusikaõpinguist,» meenutab Peeter Ott. «Tema arvas, et pillimäng pole ikka õige amet. Aga ma usun, et nüüd on ta minu valikuga rahul.»
Esimest korda isaks saades oli Ingmar Ott 21-aastane. Seitsmekümnendail aastail oli noorelt pere loomine tavaline ja Ott möönab, et praegusega võrreldes elati kui muinasjututegelased, kel olmemured tormilaineina pea kohal naljalt kokku ei löönud. Lastekaubad olid odavad, vanavanemate tugi tugevam kui praegu tavaline.
«Aga kolmekümneviieselt esimese lapse saamine on ebanormaalne ja ärahellitatud ühiskonna tunnus,» on ta nüüdiskombe suhtes ikkagi kriitiline. «Noorelt laste saamine on igati õige, siis on ka mängud ühised. Vedasin poisse kaasa ratsatrenni, õues tagusime koos palli ja talvel järvejääl hokit.»
CV
• Sündis 1955. aasta 14. septembril Tartus.
• Õppis Tartu 10. keskkoolis. 1980. a lõpetas Tartu Ülikooli bioloogina loodusvarade ratsionaalse kasutamise ja kaitse erialal.
• Oli 1980–1983 Teaduste Akadeemia aspirant, 1984–1987 vaneminsener, 1987–1991 zooloogia ja botaanika instituudi hüdrobioloogia osakonna juhataja. 1991–2001 juhatas Võrtsjärve limnoloogiajaama ja oli lektor, dotsent, vanemteadur ning rakendushüdrobioloogia õppetooli rajaja ja juhataja. Alates 2004. aastast Eesti Maaülikooli professor.
• Abielus bioloogi ja hüdrokeemiku Katrin Otiga. Kaks poega: 36-aastane Peeter Ott on kitarrist ja kitarriõpetaja, 31-aastane Rainer Ott kitarrist ja elektrimootorite ehitaja.
Arvamus
Katrin Ott
Abikaasa
Ingmaril on kohutav töövõime. Iial ei näe teda vedelemas. Olgu siis trenn, õppetöö või laulukoor – käed rüpes ei istu ta kunagi. Vahel tundub, et ta läheb töötamisega ka liiale. Ikka kipub ju nii olema, et kes teeb, sellele laotakse üha juurde.
Ülikoolis jäi ta mulle silma, sest polnud peoloom. Mulle sobis tema maailmakäsitlus, näiteks arusaam, kuidas pere peaks toimima.
Alo Ritsing
Koorijuht
Ingmar on väga sõbralik ja abivalmis ja ka hea laulja. Ning tagasihoidlik. Ma tean, et tema praeguses kooris on talle pakutud koori esimehe ametit, aga ta pole sellega nõustunud. Silma paista ta tõesti ei armasta.