Eelmise nädala lõpuks oli tööturuamet võtnud arvele 52 420 töötut, mis on kaheksa protsenti Eesti tööealisest elanikkonnast. Iga eelnenud nädalaga lisandus keskmiselt 1800 töötut, sarnase tempo jätkudes on 100 000 inimese piir ületatud septembri lõpuks.
Maksimaalne koondamishüvitis võrdub praegu nelja kuupalgaga. Töötuskindlustushüvitist, mille määr ei ületa poolt varasemast palgast, on võimalik saada maksimaalselt üheksa kuud.
Mis saab praegustest töötutest ja lisanduvatest töötatöölistest pärast regulaarse sissetuleku kadumist?
Tööturuteenuste ja toetuste seaduse järgi saab töötut rakendada ajutisele tasulisele avalikule tööle ka ilma, et ta peaks oma töötuna arveloleku katkestama või peatama.
Avalikule tööle saab rakendada töötut kuni 50 tundi kuus, kuni 25 tundi nädalas ja kuni kaheksa tundi päevas.
Eile teatas Tartu linnapea Urmas Kruuse, et näeb selget võimalust haarata töötud kevadistesse rookimistöödesse. Tartu Postimees küsis arvamust omavalitsuse vastutuse kohta ka teistelt valla- ja linnajuhtidelt ning majandusteadlastelt.
Olev Raju
Majandusprofessor
Kõige halvem on muidugi see, kui töötu inimene jääb niisama istuma. Sest mida ta kodus teeb? Neelab antidepressante ja hakkab jooma.
Praegu pole asi veel kõige hullem, kuid järgmine koondamiste laine tuleb ju juulis. Aga kust võtaks omavalitsus hädaabitöödeks raha pärast seda, kui valitsus eelarvet kärpis?
Kolmekümnendail aastail päästeti hädaabitöödega palju. Lisaks Emajõe kallaste kindlustamisele ehitati sel perioodil käru ja labidaga suuri raudteelõike.
Aga käru ja labidaga on tänapäeval, kompuutrite ja laserite ajastul, tööd teha mõttetu, see on raha raiskamine, ühiskonna tootlike jõudude raiskamine. Masinatöö tuleb kümneid kordi odavam. Mõistlik on teha töö masinaga ära ja maksta töötule miinimumpalka – tuleb kõvasti odavam kui ehitada raudteetammi labidaga.
Teiseks, kes on töötu kvalifikatsioonilt? Kõige rohkem on praegu jäänud ehitajaid, õieti neid, kes olid ehitusele ümber kvalifitseerunud. Abi võiks otsida ümberõppesüsteemilt, kuid meie süsteem on anekdoot. Pärnus koondati massöör. Ta läks ümberõpet tahtma ja talle tehti ettepanek õppida ümber massööriks.
Vaadates Tartut: mida me hädaabitöö korras teha saaksime? Tänavaid koristada? Aga nagu öeldud, see tuleb palju kallim kui masinatöö. Narvakatel on ettepanek saata inimesi metsatöödele, aga ega metsameeste hulgas ka tööd just üle ei ole.
Soomes on tööhõive omavalitsuse vastutusalas ja selleks on ka riik vastava raha eraldanud. Meil pole omavalitsustele selleks pennigi eraldatud.
Raul Eamets
Majandusprofessor
Toetan seda mõtet kahe käega. Kahjuks ma ei tea, mille taga see asi kinni on, aga veel kümmekond aastat tagasi, kui tööturuamet analoogseid töid korraldas, võis osalejaid loendada tuhandeis.
See oleks omavalitsusel suur võimalus lahendada probleeme, millega väga hästi toime ei tulda: tänavate koristamine, kraavide puhastamine, kalmistute korrastamine – linnas on alati midagi teha.
Raha miinimummäärade ulatuses on ju tegelikult tööturuametil olemas. Ilmselt on see peamiselt korralduslik küsimus. Seni on olnud probleem, et pikaajaliste töötutega ei taheta tegelda, sest paljudel neist pole huvi ja tahtmist tööd teha. Praegu tuleb aga tööjõuturule palju inimesi, kes on tööga harjunud.
On ilmne, et pikaajaliste töötute hulk kasvab ja eriti järgmisel aastal. Tänavu on paljud töötud veel mingites abirahaskeemides, aga selle aasta lõpuks kuni järgmise alguseks on nad neist väljas. Seepärast peaks praegu hakkama neile asjadele mõtlema.
Võibolla ei peaks see olema ka ainult omavalitsuse probleem. Praegu on aega, et seadusi, mis on tehtud majanduskasvu eufoorias, kohandada tänaste oludega. Jutuks on olnud näiteks noortele mõeldud tööklubide teema, aga neid saaks rakendada ka pikaajaliste töötute puhul.
Toomas Kapp
Tartu Veevärgi juhataja
On ilmselge, et töötuid on võimalik mingitel abitöödel kasutada. Iseasi, kui efektiivne see on. Kui võtame näiteks mullatööd, siis kopp tõstab minutiga rohkem pinnast ümber kui labidaga inimene terve tunniga. Asi pole vaid aja kokkuhoius, vaid ka väiksemas kulus.
Võiks ju kaaluda näiteks ka võsalõikust, mingeid koristustöid, aga kõigi nende juures tuleb arvestada seadusandlikke piiranguid. Me ei ela enam kolmekümnendais aastais, kus tänasega sarnastest tervisekaitsenõuetest ei räägitud.
Kõigepealt on tarvis osta töötajale spetsiaalsed riided, näiteks turvasaapad, helkurvest jne. Peale selle peab andma talle tööohutusalased juhtnöörid.
Olenevalt töö pikkusest võib olla möödapääsmatu tualeti olemasolu. Ja kui inimesel puudub vähimgi vilumus, võib töö osutuda kokkuvõttes suureks raha raiskamiseks.
Võrreldes väikse eraettevõtjaga peab linn inimesi tööle saates reegleid eriti täpselt järgima. Jah, mõnes kohas võivad kehtestatud reeglistikud paista ülepaisutatuna, aga kui reegleid täita, võib hädaabitöö korraldamine muutuda väga keerukaks ja kalliks.
Minu meelest tuleks praegu otsida lahendust riigi infrastruktuuri arendamisest, näiteks Tartu–Tallinna maantee ehitusest.
Esiteks saab riik praegu asja odavamalt kätte, teiseks elavdab parem infrastruktuur majandust ja kolmandaks saavad ettevõtjad pakkuda töökohti.
Tõnu Karu
Tänavapuhastuse ASi, nõukogu esimees
Ma kardan, et hädaabitööde korraldamine kujuneks praegu kunstlikuks. Kindlasti ei suhtuks maksumaksja mõistvalt sellesse, kui omavalitsused hakkaksid asendama masinaid inimestega lihtsalt selleks, et neil oleks mingit tegevust.
Inimestele tuleb appi minna, see on selge. Aga sellega on mure – hädaabitöödel osalejaile tuleb maksta. Mis puutub näiteks tänavakoristusse, siis seal oleks meilgi pakkuda palju käsitsitööd, aga kui pole raha, ei saa töökäsi palgata. Seoses eelar-vekärbetega tõmmati ju Tallinnas meil maha 17 prot-senti, Tartus 11 protsenti eelarvest.
Valdkond, mis minu ettekujutuses võiks hädaabitööna kõne alla tulla, on prügikoristus avalikest kohtadest, maanteeäärtest või illegaalseist prügilaist. Põõsastest autokumme välja kiskuda ja hunnikusse või auto peale tõsta ei nõua erioskusi.
Aga igasugune koristustöö pole igaühele vastuvõetav. Mis siis saab, kui mõni tuttav näeb, et ma olen nagu kojamees? Prügikoristaja staatusega lepiks mõni ainult mustas masenduses, see nõuab oma egost ülesaamist.
Margus Hanson
Tartu abilinnapea
Teemat on linnavalitsuses arutatud ja erinevad osakonnad on mõningaid ettepanekuid teinud. Kohti, kus pikaajalisi töötuid rakendada, on linnas muidugi, eriti kevadkuudel. Seda tõestavad meie igakevadised heakorratalgud.
Mullu sai hanke korras Lotte lasteaia juures Ladva tänaval võsastunud alast park. Kuna meil tänavu seal samamoodi jätkamiseks raha ei jätku, mõtlesime edasi minna talgu korras, aga miks mitte rakendada töötuid.
Hädaabitööna võib kõne alla tulla ka kalmistute piirdeaedade korrastamine. Meil on ka näiteks kõrvalisemaid haljasalasid, kus on seni ette nähtud niitmine paar korda suve jooksul, kuid võiks kaaluda tihedamat niitmist.
Rahaallikana võib kõne alla tulla linna reservfond, aga ehk on võimalik koostöös tööturuametiga leida ka mingeid muid lahendusi.
Aivar Aleksejev
Ülenurme vallavanem
Jah, aga kogu asi taandub küsimusele, kust tuleb raha. Eelmise aasta novembri lõpust peale on meie vallas tulnud iga päev keskmiselt juurde enam kui üks töötu.
Praegu on meil vähemalt 155 töötut. Kui maksta hädaabitöödel 4350-kroonist miinimumpalka, läheks kõigi nende täisajaline rakendamine maksma ligi 900 000 krooni kuus.
Kõige parema tahtmise juures poleks kusagilt võtta ka summat, mis võimaldaks rakendada töötuid poole koormusega.
Heakorratöid, mida saaks hädaabitööna teha, on igas omavalitsuses: muruniitmine, kraaviäärte koristamine. Aga just raha on olnud senigi põhjus, miks üldse on veel palju korrastamata kohti.
Hädaabitööde korraldamine mõne investeeringu ärajätmise arvelt oleks üliraske. Oleme tänavu käivitanud ainult projekte, mis rajanevad põhiliselt Euroopa Liidu abil: Räni küla veevärgi ehitus, Reola katlamaja rekonstrueerimine. Ära ei tahaks jätta ka Uhti kõrtsi renoveerimist, mida on oodatud aastakümneid.
Kui tööturu olukord veel drastiliselt halveneb ja meil tuleks hakata tõesti investeeringute kallale minekut vaagima, peaks valitsus ka riigi investeeringute arvelt oma panuse andma.
Jaak Üprus
Kallaste linnapea
See küsimus taandub rahanappusele. Teatavasti on valitsuse otsused, kaheksa miljardit krooni eelarvekärbet ja laenupiirangud, muutnud omavalitsuste eelarvete seisu niigi väga pingeliseks. Meie kärpisime seitsme protsendi võrra nii palgakulusid kui ka linna üldise heakorra kulusid.
Ühelt poolt on töötus omavalitsusele suur sotsiaalne probleem nii toimetuleku kui turvalisuse mõttes. Teiselt poolt – kui raha ei ole, siis seda ei ole.
Ma ei kujuta ette, et jätaksime ära mõne tänavuseks aastaks planeeritud investeeringu ja suunaksime raha hädaabitöödeks. Kõik investeeringud puudutavad vara hävimise pidurdamist, midagi uut me nagunii ehitada ei suuda.
Et Kallaste linn on üks mahajäänumaid Eestis, pole siin ka töötuse kasv olnud nii dramaatiline nagu mujal. Meil oli juba enne majanduslangust palju töötuid ja oluliselt neid juurde tekkinud pole.