Streigil on kaks peamist põhjust: ülemäärane töökoormus ja sellele mitte vastav töötasu.
Ülikooli kliinikumi tohtrid: miks arstid streigivad?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti meditsiin on jõudnud olukorda, kus enamik arstidest ja õdedest on sunnitud töötama palju suurema koormusega kui 40 töötundi nädalas. Kui kõik meditsiinitöötajad piirduksid homsest vaid normkoormusega, tuleks mitmed Eesti haiglad ja kiirabijaamad vähemalt osaliselt sulgeda. Ilma igasuguse streigi ja kärata.
Kroonilisel ületöötamisel on oma hind – inimesed ei pea vastu.
Liiga suur koormus
Just töötamine pooleteise- või isegi kahekordse koormusega on andnud alust meedia spekulatsioonidele arstide kõrgete palkade kohta. Tegelikult sisaldavad väljatoodud palgad alati ka lisatööd. Üks Tartu Ülikooli Kliinikumi arstidest tunnistas avalikult, et saab 2500 eurot kuus, aga seda inimvõimete piiril oleva 360 töötunni eest.
Meie andmetel ei ole enamik kliinikumi arstkonnast kunagi saanud normkoormusega töötades ajakirjanduses ja ministrite sõnavõttudes mainitud 1700-eurost töötasu, rääkimata suurematest summadest.
Töötasude puhul võrreldakse kohati võrreldamatut. Näiteks 2. oktoobri Postimehes avaldatud loos kasutatakse maksuametist pärinevaid andmeid, mis arvestavad kõiki tuluallikaid. Esitatud ulmepalgad sisaldavad nii kodu- kui välismaal teenitud tasusid, dividende, abikaasade ühisdeklaratsiooni korral ka abikaasa tasu jms.
Veelgi segasemaks saab võrdlused ajada, kui hakkame tunnitasudest tuletama aastatasusid või vastupidi. Eesti Arstide Liidu nõudmised puudutavad praegu siiski vaid minimaalset tunnitasu. Tõenäoliselt on artiklis tehtud õige järeldus, et arstide sissetulekud on väga ebaühtlased ja et töötasu tõus skaala ülemist otsa eriti ei puudutaks.
Arvestades eriarsti koolitamisele kuluvat keskmiselt kümneaastast õppeaega, tööalast vastutust, Euroopa tavasid ja geograafilist asukohta, võiks pidada põhjendatuks 40-tunnise töönädala eest kahekordset Eesti keskmist töötasu ehk praegu 1600–1700 eurot kuus. Soovitud kollektiivlepingu alusel oleks eriarsti minimaalseks kuutasuks 1444 eurot.
Arstidena ja Eesti Arstide Liidu liikmetena anname endale aru, et streik on erakorraline ja äärmuslik samm. Arstid ei asu streikima kerge südamega. Teisalt oleme näinud, et meditsiinisüsteemi kitsaskohtadele viitamine ilma erakorralisi meetmeid kasutamata tulemusi ei anna.
Hindame lühinägelikuks praegust olukorda, kus haigekassa nõuab haiglatelt järjest enam tööd (ravijuhte), ilma neile adekvaatset rahalist katet pakkumata. Lepingute rahalist mahtu ületavat tööd tasustab haigekassa aga vaid 30 protsendi ulatuses, ülejäänu peavad raviasutused katma omavahenditest ehk sisuliselt maksma trahvi. 30-protsendise tasuga nõustumine võib aidata raviasutustel järgmisel aastal lepingumahtu säilitada või suurendada.
Alarahastus ja ületöö ning samal ajal lähiriikide paremad töötingimused ahvatlevad aga nii nooremaid kui ka vanemaid kolleege Eestist lahkuma. Teatud erialadel või osakondades on kriitiline piir kas juba ületatud või kohe-kohe kätte jõudmas.
Kehv rahastus
2012. aasta Euro Health Consumer Indexi raporti alusel on Eesti tervishoiuteenustel Euroopa parim hinna ja pakutava kvaliteedi suhe, meil on esikoht võrreldud 34 riigi seas. Kuid rahastuse poolest patsiendi kohta oleme Euroopas 26. kohal ehk üks viimaseid.
Tuleb järeldada, et Eesti meditsiin on väga efektiivne, aga see toimib suures osas just arstide ja õdede tervise ja pereelu arvel. Nii ei ole võimalik edasi minna.
On üsna selge, et haigekassa praegune rahastamismudel on pikemas plaanis jätkusuutmatu ja tervishoiusüsteemi toimimiseks vajatakse lisarahaallikaid. Sellele on viidatud nii WHO 2010. aasta raportis kui ka alles hiljuti haigekassa nõukogu poolt.
Kas lisaraha tekib töövõimetushüvitiste väljaviimisest haigekassast, lisaallikatest haiglate kapitalikulude katmisel või käibemaksu vähendamisest; kas riik jagab ümber olemasolevaid rahasummasid või kogub lisaks rohkem maksutulu; kas süsteemi mahuks erakindlustus või peaks teatud juhtudel rakendama patsiendi omavastutust – kõike seda ei saa otsustada arstid, õed ega hooldustöötajad. See eeldab laiemat avalikku arutelu ning samas poliitikutelt senisest enam otsustus- ja vastutusvalmidust.
Streik tuleviku pärast
Tegelikult me streigime murest Eesti tervishoiu tuleviku pärast. Meie eesmärk on nii minimaalsete töötasude tõstmine kui ka eriarstiabi koormusnormide fikseerimine patsientide ravi kvaliteedi tagamiseks. Loodetavasti aitavad need meetmed pidurdada spetsialistide omalaadi epideemiaks muutunud lahkumist Eesti meditsiinisüsteemist.
Nagu ütles tervishoiutöötajate kutseliidu president Iivi Luik: «Taotleme üleriigilise kollektiivlepingu sõlmimist, et saaksime ravida patsiente oma kodumaal, töötades normaalse koormusega ja motiveeriva palga eest.»
Kindlasti pole kestvaks lahenduseks ka ajuti pakutud sunnismaisuse kehtestamine arstidele ja meditsiiniõdedele, sest tööjõu vaba liikumine on Euroopa Liidu üks põhialuseid.
Loodame väga, et lähiajal algavad konstruktiivsed läbirääkimised Eesti Haiglate Liiduga, neil peaksid kindlasti osalema ka sotsiaalministeeriumi ja haigekassa esindajad. Tervishoiusüsteemi kriis on riiklik küsimus, millest ei saa mööda vaadata ei vabariigi valitsus ega Eesti avalikkus.