Merje Müürisepp: hooned kõnelevad oma ajastu vaimust

, Tartu Ülikooli planeerimistalituse arhitekt
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Merje Müürisepp
Merje Müürisepp Foto: Margus Ansu

Arhitektuuriajakirjas Maja 2005. aastal kirjutab linnaarhitekt Tiit Sild: «Tartus on ehitustegevus viimasel ajal kiirelt hoogustumas. Ehitusplaanid suurenevad iga kuuga ning võib loota, et mõne aasta pärast on linnal hoopis teine nägu. ...» Neli aastat hiljem on buum raugenud ja linn on teinud läbi jõulise muutumismängu ning saanud omale moodsa city.



Kõik toimus ülikiiresti. Majanduse õitseaeg lõi mõne aastaga mahajäetud tühermaale linna. Tartu südamesse kerkisid lühikese ajaga uued hooned:  kaubamaja, Dorpat, Tigutorn, Tartu hotelli juurdeehitis, Tasku.



Enne sõda oli siin tänase vanalinna tihedusega hoonestu: väikeärid, kohvikud, elamud, teater Vanemuine, lotju täis sadam. Praeguse Poe tänava haljasala kohal paiknes tõenäoliselt Euroopa läänepoolseim kaubahoov (Postimees, 28.09.1934), mille ligi 40 äri müüsid käsitööd ja põllusaadusi ning osutasid teenuseid.



Linna kese oli elust pakatav ja sidus, inimtegevus aktiivne ja vilgas. Vaheldust sellele pakkusid jõeäärne, Toomemägi ja linnalähedane grüüne.



Teine maailmasõda hävitas selle. Linna südamest sai mahajäetud ja leinaga võitlev vaakum, mis  hingitses aastakümneid, oodates aegu, mil erinevate epohhide Matteused usaldaksid arhitekte projekteerima ja ehitajaid ehitama. Uus aeg saabus ja linn ärkas haavapalavikust ning sai jagu hirmust hoonete ees.



Tühermaast linnaks


Linna kese ei tohi olla tühi, sest puuduv süda tähendab linna kui inimkoosluse surma. Viimaks ometi on Tartu keskus ellu ärganud ja aeglane kasvamine jätkub.



Ilmselgelt liigsuured ja kasutuseta pargid (Uueturu park, kaubahoovi plats) tuleb sõjaeelse linna eeskujul osaliselt täis ehitada, jätkata lünklike tänavaseinte tihendamist majadest-lülidest koosnevateks hoonetekettideks, kus maitsetud uusehitised (näiteks kaubamaja) kaovad massi ja üksikobjekti esteetika ei ole oluline.



Linna tihenedes muutub tähtsaks uulitsate ja puiesteede tänavafront, selle vahel avanevad väljakud ja kompaktsed hooldatud pargid, terviklik linnastruktuur.



Kesklinn peab olema linna kontsentraadiks,  pulbitsevaks energiaallikaks. Siin peab olema linna kõige terviklikum füüsiline keskkond rohkete avalike funktsioonide, kasutusvõimaluste ja ühiskondlike tegevustega.



Kesklinn on koht, kuhu tulevad linnakodanikud ja võõrad kohtuma, kultuuri nautima, kindlasti ka ostlema ja äritsema. Linnasüda on kiire, tihe ja arvukas.



Hansa Liidu aegadest on Tartus alati olnud vilgas äritegevus. Enne, kui temast sai ülikoolilinn, täitis see Lõuna-Eesti kaubanduskeskuse ülesannet, kuid 50 aastat kestnud seisaku tõttu oleme selle aga unustanud. Uued põlvkonnad on peale kasvanud ja mäletajaid väheks jäänud.



Teine tulemine


Meie ajastu keskendus äsja kiirele ja intensiivsele majanduskasvule ning valikuvabaduse laiendamisele. Kõik soovitu osutus korraga kättesaadavaks, kuid sellega kaasnenud kiire elutempo külvas ka pealiskaudsust – kui saab lihtsamalt, milleks siis pingutada?



Töö, eriala, teadmised ja ka suhted on muutunud ajutiseks. Majandusruumi peamiseks subjektiks sai tarbija. Nõukogude ajal pidime aastakümneid elama defitsiidi küüsis. Nüüd, kui kõike on palju, üritame inimlikul moel puudujäägi tasa teha. Tarbimisest on saanud elustiil.



Inimese meeled on alati janunenud naudingu järele, tänapäeva inimene ei lähe poodi ainuüksi vajaduse tõttu, vaid tekitama õnnetunnet.



Linna turvalises soojas siseruumis saab ostlemise ühendada vaba aja veetmisega. Elumurede kliinikuiks on lõbustusasutused, diskoteegid, mängupõrgud. Aga tõusudele järgnevad langused, praeguseks ongi käes kriis – väärtushinnangute ümberhindamise ja kultuuri kriis.



Hooned kõnelevad oma ajastu vaimust. Arhitektuur on oma märkide keeles siiras ja aus, ta on meie ajastu ja meie endi nägu. Ausalt peeglisse vaadates näeme, et ka Tartu põeb globaliseerumishaigust.



Uue ajastu panus on kommertslinna kasv. Teisejärguliste väärtuste jõulist pealetungi tõestavad lühikese aja jooksul kerkinud arvukad mastaapsed ostu- ning meelelahutuskeskused (Lõunakeskus, Tasku, Eeden, kaubamaja jt), mängupõrgud, hotellid.



Uusehitiste ruumikasutus on suunatud üksnes kommertsmaailmale, turistidele, bürooametnikele, maksejõulistele kodanikele.



Buumi ajal ehitati Tartusse vähe elu põhiväärtusi kandvaid hooneid. Siiani on lubaduste, planeeringute ja projektide faasis raamatukogud (linnaraamatukogu), kultuuri- ja loovkeskused (Ahhaa), muuseumid (Eesti Rahva Muuseum).



Sisutud linnamärgid


Linnad on dünaamilised, pidevalt teisenevad ja muutuvad. Iga ajastut jäävad  meenutama teda peegeldavad hooned. Praegusest ajastust tuleb Tartust esimese märgina meelde pigem Tigutorn kui ülikooli peahoone või Emajõgi.



Sellest on saanud linna silmapaistvaim orientiir – Tigutorni jätkub kesklinna, äärelinna võpsikusse ja Raadi lennuväljale. Korterelamust on saanud ülikoolilinna tähtsaim maamärk.



Vaieldamatult on see hoone kaunis ja monumentaalne, kuid siiski on see enamikule inimestest kättesaamatult suletud elevandiluutorn, kust üksikud õnnelikud sauna aknast linna panoraami miilustavad. Hoone kannab vaid visuaalset väärtust – otsekui rõhutades, et me elame pakendiajastul, mil sisu ei mängi mingit rolli.



Kas uustulnukas, modernne uuslinn, on Tartule võõras? End vaimusfääri liigitavale tartlasele tundub universaalne kapitalistliku ühiskonna linnakeskus olevat vastuolus siinse identiteediga. Ta ei märka seal Tartu vaimu. Kuid ärikeskus pole uustulnukas. Ta on lihtsalt 50 aastat ära olnud, ning nüüd uue ja ajakohasena tagasi tulnud.



Ka Tartu vaim pole kuhugi kadunud, ta kõnnib omapäi, sagedamini küll veel vanadel, juba sissetallatud teedel, kuid küll leiab ka uued rajad. Ülikooli ümbritsev vaimne ruum on jätkuvalt alles, kommertslinn ei hävita seda, sest need kaks on Tartus alati kõrvuti eksisteerinud.



Quo vadis?


Praegune ühiskonnakorraldus on geniaalselt organiseeritud, olles ühtaegu universaalne ja raskesti ohjatav. Linna arengut juhivad ühiskonnasisesed jõud, mille suunamine on vaba maailmaga harjumata kohalikele võimudele tundunud võimatu. Need jõud vormivad linna ruumilise mudeli ja määravad kasutuse.



Taaselustunud kommertslinn on Lõuna-Eesti pealinna püsimajäämiseks vältimatult vajalik.



Arhitektuur on nagu maal, mis jutustab oma aja inimeste suhtumisest maailma asjadesse, ühiskonna ideaalidest ja väärtustest.



Uus linn on oma ajastut üldistav kokkuvõte. Subjektiivsete tundepuhangute ajel sõimlemine on nagu tuuleveskitega sõdimine – arhitektid, majad ja linn pole süüdi!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles