Varjudemäng toob saali põnevust

Raimu Hanson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kristel Leesmend ja Siim Angerpikk jutustavad lugu Hansust ja Gretest Tartu Uue Teatri pimedas saalis. Niimoodi saab mängima panna valguse ja varjud seinal ja laes.
Kristel Leesmend ja Siim Angerpikk jutustavad lugu Hansust ja Gretest Tartu Uue Teatri pimedas saalis. Niimoodi saab mängima panna valguse ja varjud seinal ja laes. Foto: Gabriela Liivamägi

Väga imelik, et hirm ja õudus on tegelikult jubedad, aga samas huvitavad ja põnevad. Nõnda muidugi siis, kui on teada, et kole olla on mängult ja et mängust saab välja astuda. Nagu näiteks teatris.

Tartu Uus Teater avas oma sügishooaja lastelavastusega «Hans ja Grete ...». See on valminud vendade Grimmide muinasjutu järgi, mida lavastuse autorid, kunstnikud ja esitajad Kristel Leesmend ja Siim Angerpikk etenduse alguses publikule selgeks teevad. See käib neil lastepäraselt, abiks joonistamine.

Päris mänguks läheb siis, kui vaatajatel palutakse võtta hunnikust padjad ja tulla vaibale istuma.

Tuttav muinasjutt

Etendatav lugu on tuttav paljudele lastele. «Ma olen lasteaias natukene kuulnud seda muinasjuttu,» ütles lavastuse sihtrühma esindaja Oliver Hanson enne etendust. «Hans ja Grete on poiss ja tüdruk ja metsas võtab kuri nõid nad endale. Kavalusega nad põgenevad koju.»

Nõnda nagu on kohane Tartu Uuele Teatrile, mis ei ole ju tavapärane etendusasutus, on ka «Hans ja Grete ...» tavatu lavastus.

Leesmend ja Angerpikk esitavad loo valguse ja varjude abil.

Niimoodi tekivad seinale ja lakke peategelased, samuti nende isa ja võõrasema, loomad ja linnud, kuu ja tähed, mets, taevas ja jõgi. Ja nii tekib ka kuri nõid, kes nuumab Hansu rasvasemaks ja ajab Grete kuuma leivaahju, et neid ära süüa. Väga põnev!

Sõnale ja mängule annab sügavust juurde kitarr, mida Angerpikk sõrmitseb kogu kolmveerandtunnise etenduse ajal, ise vaheldumisi koos Leesmendiga lugu esitades. Kitarrihelides on tunda samalaadset neilyoungilikku pahaendelisust nagu filmi «Surnud mees» muusikas.

Kõik see tekitab vaatajas elavaid kujutluspilte ja tõmbab nad võluväel muinasjuttu sisse, otse õe ja venna kõrvale ning külma metsa lõkke äärde ja kurja nõia majja.

Põnevust ja natuke nalja

Minule meeldis ja rahule jäi ka mu pojapoeg. Põnevuse kõrval leidis ta etendusest natukene nalja.

«Ma itsitasin, kui veega mängiti ja lakke tulid laigud ja kuidas Hans ja Grete pardiga üle jõe sõitsid,» ütles ta. «Aga tegelikult ei saa part inimesi kuhugi viia.»

Eelmine lastelavastus, mida Oliver nägi, on Vanemuise «Pettson ja Findus» Teatri Kodus. See oli tema meelest rohkem naljakas kui õe ja venna lugu.

Täna ja homme on kummalgi päeval kaks «Hansu ja Grete ...» etendust, millest vähemalt üks on juba välja müüdud. Reedel ja pühapäeval tuleb taas vaatajate ette Ivar Põllu «Vanemuise biitlid».


Kommentaar
Oliver Hanson (5): «Ma olin julge. Ei olnud õudne, mul oli hoopis vastupidi. Ainult ühe korra ehmusin ja hakkas hirmus. Aga Hans ja Grete olid kurjast nõiast kavalamad ja tulid koju.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles