Raske on aru saada, miks Eesti ei saa elektrituru avamist edasi lükata ja sunnib kliente 2013. aastast ostma elektrit vabaturult, kuigi elektrituruseaduse muudatusi ei ole täidetud. Samuti jääb arusaamatuks, miks Eesti riigi seadusetegijad turule minekuga nii kiirustasid.
Euroopa Liidus avanes elektriturg juba 2007. aastal. Euroopa Liiduga liitudes anti Eestile elektriturule ülemineku ettevalmistamiseks aega kümme aastat, seega aastani 2017, mitte aastani 2013. Selle aja jooksul oleks Eesti saanud ilma kiirustamata täita elektrituruseaduse muudatusnõudeid ning eelkõige tõsta ELi abil Eesti maksujõuetu elanikkonna pensionid ja palgad Euroopa Liidu keskmisele tasemele.
Samas ei ole Elektrilevi jõudnud tarbijale paigaldada kaugloetavaid tunniarvesteid, mis on vabaturule mineku üks tingimusi. Vabaturul võib elektri hind turul muutuda palju kordi ja ettearvamatult. Neid muutusi pole võimalik fikseerida kliendil olemasolevate «margapuudega». Tunniarvesti annaks kliendile aga võimaluse turul operatiivselt müüjaid vahetada ilma pealesunnitud vahendajateta.
Kui on juba vabaturg, siis olgu see turg tõesti vaba ka vahendajatest. Vahendajate kaudu elektri ostmine on kindlasti kallim kui otse börsilt.
Samuti sätestab seadus, et elektrituru täielikul avamisel ei tohi riigile kuuluvad äriettevõtted Elering ja Eesti Energia kuuluda ühe ministeeriumi haldusse.
Tunnipõhise arvestussüsteemi puudumist püütakse selgitada sellega, et seadusandja näeb avatud elektriturul tunnipõhise tarbimiskoguse arvestamiseks ette tingimused, mis on üleminekuajal levinud teisteski riikides.
Kas meie elektri vabaturule mineku eest vastutavad ametnikud tõesti ei suuda ise midagi targemat välja mõelda kui spikerdada naabrite pealt ja öelda, et teised riigid teevad ka nii.
Meie tarbijat ei huvita, missugune Kolgata tee on tulnud teistel riikidel tunniarvestite paigaldamisel läbida, vaid see, kuidas Eestis kaugloetavate tunniarvestite paigaldus sujub. Näiteks Soomes lõpetatakse kaugloetavatele arvestitele üleminek alles aastaks 2013.
Eurostati andmete põhjal selgitatakse meile, et Eestis on elektrienergia hind Euroopa Liidu madalaim, kuid Eurostati andmetes pole poolt sõnagi meil lokkavast vaesusest, kus keskmine pension on allapoole vaesuspiiri ja madalapalgaliste töötajate kuusissetulek ületab vaesuspiiri mõne euroga. Nii väike sissetulek piirab paljudel ka elektritarbimist.
Riikliku tarbimisvastase ehk säästualase lobitöö tulemusel on elektri tarbimine vähenenud sedavõrd, et Elektrilevil ei jagu enam raha elektrivõrkude remondiks ja sellepärast tuleb pidevalt tõsta võrgutasusid.
Elekter on kaup ning filosoofiliselt mõeldes tuleb pakendiseaduse järgi ja teistele normdokumentidele toetudes viia kaup (elekter) tarbijale kätte korras pakendis. Elektri puhul tähendaks see korras elektriliine.
Kui on juba vabaturg, siis olgu see turg tõesti vaba ka vahendajatest, kelle kaudu ostes on elekter kallim kui otse börsilt.
Siinjuures paneb imestama elektrimüügi saamatusest tingitud jultumus, kus pakendi hind (võrgutasu) on kaks korda kõrgem kauba (elektri) hinnast ja uus taotlus võrgutasu suurendamise nurumiseks on juba jälle teel.
Eesti Energia on äriregistrisse kantud äriettevõte, kus elektri müügist tulu saamiseks peaks kaupa oskuslikult ja palju müüma, mitte reklaamima säästmist. See annab varjatult vihje, et ärge kaupa (elektrit) ostke.
Olukorrast päästaks, kui Eesti Energia teeks tõhusamalt elektrimüügi turundustööd, mitte vastupidi. Pole kuulnud, et ükski äriettevõte ja tootja jääks püsima oma kaupa nii rumalasti reklaamides.