Stipp ja sotsiaalabi teenivad eri eesmärke

Foto: Ruudu Remmelga karikatuur

Õppeprorektor Martin Hallik, kuulute korporatsiooni Rotalia ridadesse. Miks?

Teadsin ülikooli astudes kaht asja: ma elan ühiselamus ja astun korporatsiooni. Lisaks sellele, et üritan võimalikult hästi õppida. Elasin Pepleri 14 ühiselamus kokku neli ja pool aastat, väga askeetlikes ja spartalikes tingimustes.

Mis see teile andis?

Korporatsioon õpetab paljut, mida ülikoolis õppida ei saa, ühtegi õppeainet selle kohta pole ehk siis õpetab haritust. Harituse õpetamine ei käi loengu kaudu, vaid vaadates tegelikku elu, elavat eeskuju jälgides.

Korporatsioonis on palju inimesi, kes on minust palju vanemad, õppinud teistel erialadel ning kelle teadmistest, käitumisest ja olekust on õppida. See kogemus, mida ma rakendan oma töös ja elus, on paljuski sealt pärit.

Kirjeldage oma tudengipõlve – mis on need kolm asja, mis eredalt meenuvad?

Ma tegelesin kolme asjaga: õppimise, korporatsiooni ja üliõpilasesindusega. Kõige rohkem ainepunkte tegin muuseas siis, kui olin üliõpilaskonna esimees. Neljandal aastal võtsin rohkem aega endale, et kirjutada diplomitööd. Kokku tuli ühe semestri jagu rohkem punkte. Neli aastat oli toona nominaalaeg. Olin üks neljast, kes lõpetas nominaalajaga. Kursusel oli 55 tudengit. Lõpetasin cum laude. Tuleb tunnistada, mõned neljad siiski olid.

Mis korporatsiooni puutub, siis värvid sain kiiresti. Esimesel semestril olin usin rebane: veetsin vähemalt neli õhtut konvendis. Enam-vähem aktiivne tegevliige olin kuni 1999. aastani.

Esinduses olin kaks aastat, ülikooli teisel ja kolmandal aastal. Teisel aastal tegime tudengite tööbörsi, kus proovisime olla teaduspõhised. Kaasasime professor Jüri Alliku ning testisime korralike psühholoogiliste testidega inimesi, kes soovisid tööd saada. Ja vahendasime neid tööotsijaid tööandjatele.

Kolmandal ülikooliaastal olin üliõpilaskonna esimees, olin siis 19-aastane. See aeg õpetas palju, arusaamist mitte üksnes elust, vaid ka ülikoolist. Arusaamist paljudest reeglitest, mitte üksnes nendest, mis on kirja pandud, sest ülikoolis toimib tohutu hulk reegleid, mis ei ole kirja pandud.

Õppeprorektori silmadega vaadates: kuidas praegune tudeng oma tudengipõlve veedab?

Muljed on siit-sealt, kolmandast kohast kokku korjatud. Ma näen, et tudeng veedab endiselt küllaltki palju aega raamatukogus. Kuigi ei saa 1993. aastat võrrelda praegusega, kus kõik on ka digitaalselt kättesaadav.

Mis on erinevat? Arvan, et kõikvõimalikke valikuvabadusi on rohkem, välismaal õppimiseks on lihtsam raha saada. Kindlasti on muutunud suhtluse vorm, mis võimaldab suhelda inimeste endiga vähem kokku saades. Tudeng on muutunud nõudlikumaks, mida ja kuidas talle õpetatakse. Inimesed on käinud ringi ja näinud, kuidas on mujal.

Möödunud nädalal avaldas Tartu Ülikooli noorim doktor Margus Niitsoo arvamust, et õppetoetuste süsteem peaks toetama 20 protsenti edukamaid ning majanduslikult vähem kindlustatuile peaks olema ette nähtud majandus- või sotsiaaltoetus. Kas õppetoetus peaks olema preemia parimatele või sotsiaalabi kõigile?

Olin viiene, kui mu isa suri. Ema kasvatas mind üksi. Oli kokkulepe, et ma ei lähe kuni bakalaureuse lõpuni tööle ja ema annab mulle raha, et saaksin ülikoolis hakkama. Teadsin, et ma ei saa laristada, selleks ei ole mul moraalset õigust. Sain ses mõttes hästi hakkama, et elasin ühiselamus ja kokkuhoidlikult. Teadsin, et minu peamine ülesanne on õppida.

Teisel kursusel sain aru, et oli tekkinud terve hulk erastipendiumifonde. Kuni magistrantuuri teise aastani kirjutasin päris usinasti taotlusi. Oleks võinud veel usinamalt kirjutada. Selliseid suuri stipendiume sain viis. Lisaks veel jooksev stipp. Sellega võis tõesti elada. Kuni bakalaureuse lõpuni ma tööle ei läinud.  

Asju tuleb nimetada õigete nimedega. On olemas stipendiumid ja on sotsiaalabi, mis teenivad täiesti erinevaid eesmärke.

Stipendiumid kõige parematele on möödapääsmatu, sest tuleb tunnistada, et ühiskonda viivad edasi vaid kõige targemad inimesed. Kõlab ebavõrdselt, paraku on see tõsi. Et motiveerida kõige võimekamaid keskenduma õppe- ja teadustööle, on stipendiume väga vaja. Pealegi on kõige võimekamatel kõige lihtsam öelda head aega, neid oodatakse ka mujal.

Olles ise perekonnast, kus rahateenijaid oli üks, ning teades, kui paljuks peab ema teenitud rahast jaguma, saan väga hästi aru, mis tähendab, kui rahaga tuleb väga täpselt arvestada.

Kui praegu pakutavast 135 eurost peaks kõigeks jaguma, siis on seda ilmselgelt liiga vähe. Sotsiaaltoetus võiks tagada minimaalse äraelamise. Sealt edasi, et elu oleks natuke parem, tuleks tõsiselt õppida.

Te tegite doktorikraadi kahe aastaga põhitöö kõrvalt. Kuidas oli see võimalik ja kuidas motiveerida doktorante õppima olukorras, kus paljud teevad seda põhitöö kõrvalt?

Minu juhendaja selgitas juba magistrantuuris, kuidas tuleb tööd teha. Ta töötas minuga väga tõsiselt. Ei lugenud üksnes pabereid, vaid selgitas, kuidas saavutada tulemust, kuidas olla efektiivne.

Selleks tuleb vara tõusta. Kui tahad midagi kiiresti teha, tuleb ka hilja magama minna. Igas päevas peab akadeemilises mõttes olema tulemus. Ei ole tähtis, kas sa sel päeval ka midagi muud teed.

Ma tõusin kell viis hommikul, magama läksin südaööl. Kibedamatel tööhetkedel oli üks söögikord päevas. Mitte selle pärast, et raha poleks olnud süüa osta, aga sõin ajal, kui juhendaja luges minu töid.

On kaks olulist asja: planeerimine ja plaanist kinnipidamine. Juhendaja ütles, et ta ei ole nõus minuga töötama, kui ma ei pea tema graafikust ja tähtaegadest kinni. See oli karm. Ta helistas mulle pühapäeva hommikuti. Küsis, kas sa oled üles tõusnud. Ütlesin, et magan. Tema ütles, et vale vastus, nii sa ei jõua kuskile.  

Te olete filosoofiadoktor ajaloo erialal ja kaitsete ainsana rektoraadis humanitaarteaduste rindejoont täppisteadlaste keskel.

Ja?!

Kuidas on?

Esiteks ma ei näe seda kui rindejoont, sest rektoraadi inimesed saavad aru ülikooli kui terviku huvidest. Sellist rindejoont, nagu kaugelt võib paista, ei ole tegelikult olemas.

Neil kahel rektoril, keda mina olen lähemalt näinud, on küll laiem arusaam eri erialade erinevusest. Rektoraadi mõttes ei saa juhtida inimene või inimesed, kes ei mõista neid erinevusi. Loomulikult, mõnikord mõistetakse neid erinevusi natuke paremini, mõnikord halvemini – siis tuleb selgitada.

Kuna suur osa huma­­ni­­taariast ja osa socialia’st on monograafiakeskne, siis rektoraadis püüan saavutada, et monograafiat tunnistataks võrdväärselt artiklitega ning et monograafiaga oleks võimalik samuti raha taotleda. Nii et kui küsitaks, mida saan rektoraadi tasandil teha humanitaaria hüvanguks, siis see ongi.  

Kui peaksite sisseastujatele reklaamima, miks tulla õppima ajalugu või mõnd muud pehmet teadust, siis kuidas seda teeksite?

Ajalugu annab väga hea teadmise, kuidas ühiskond on toiminud. Kui seda uurida, suudad paremini aru saada sellest, mis toimub praegu ja mis tulevikus ehk kuidas korraldada asju ühiskonnas.

Ajaloodoktori kraadist hoolimata olete töötanud hoopis administratiivsetel kohtadel. Miks?

Juhtus nii. Kui nüüd tõsiselt vastata, siis see hakkas pihta üliõpilaskonna esimehe kohalt. Mul oli veendumus, et tean, kuidas tuleks üliõpilaste elu paremaks muuta. Üliõpilaskonna esimehe kogemusest tekkis esimene arusaam päris administreerimistegevusest.

Sealt edasi sekkus natuke juhus. Filosoofiateaduskonnas otsiti prodekaani. Otsiti kedagi, kel oleks juhtimiskogemus. Olin siis 24.

Enne seda olin töötanud ka linnapea abina, kuigi ma pole kunagi ühtegi erakonda kuulunud. Sattusin sinna üksjagu juhuslikult, kuna mul oli administreerimiskogemus üliõpilaskonnas.  

Prodekaan olin neli ja pool aastat. Vahepeal olin ka postdoktorantuuris Rootsis. Sealt oli võimalus minna aastaks Iisraeli ja sealt veel edasi, kuid naine ütles, et ta ei tule minuga enam kaasa. Teine laps oli sündimas ning tuli otsida midagi muud huvitavat. Tegin arvuti lahti ja vaatasin, et otsitakse raamatukogu direktorit.

Kui mind oli teiseks ametiajaks raamatukogu direktori kohale tagasi valitud, kutsus toonane rektor Alar Karis mind siia, õppeprorektori kabinetti.

Raamatukogus ollakse endiselt väga õnnetud, et teist ilma jäädi. Aga kus te ennast kümne aasta pärast näete?

Raamatukogust lahkudes lubasin, et ma tulen tagasi ühel või teisel moel. Nüüd olen oma sõna ka pidanud, sest raamatukogu hakkab olema õppeprorektori haldusalas.

Kümne aasta pärast? Bul-gakovi «Meistris ja Margaritas» küsitakse, mis vahe on inimesel ja jumalal. Jumalal on plaan vähemalt tuhande aasta peale. Inimene võib ka tuhande aasta peale plaani teha, aga ta ei suuda sellest viitteist minutitki kinni pidada. Kui ma mõtlen enda tehtud plaanidele, siis on elu üksjagu teistmoodi läinud.

Kümne aasta pärast rektoriks?

Rektoriks saab kandideerida inimene, kes on või on olnud professor.

Kümne aastaga võib ju professoriks saada.

Praegu ma tahan olla väga hea õppeprorektor, ja on oluline, et seda suudan. See eeldabki selle töö tegemist, mitte valmistumist millekski muuks.  

Mis on need kolm asja, mis õppeprorektori ametiaja lõpuks tehtud saavad?

Õpetajate ettevalmistus peaks olema ladusam ja parem ning erinevate kogukondade rahulolu õpetajate ettevalmistusega Tartu Ülikoolis suurem.

Meil pole küll ühtki kraadiklaasi, millega seda mõõta, aga on tähtis, et õppima tuleks senisest rohkem ja paremaid tudengeid. Et õpetajad ja õppekorraldus oleksid paremad – selles on oluline õppeprorektori panus.

Kirjastusega tuleb jõuda nii kaugele, et see tõesti oleks Tartu Ülikooli mõistes laiadele hulkadele.

Kolmandaks loomulikult õppekvaliteet. Õppejõududel peab olema võimalus võrrelda end oma instituudi inimestega ning inimestega väljaspool instituuti. Et õppejõud mõistaksid, kuidas paremini õpetada.  

Viimane küsimus viib tagasi ühikasse. Lugu siis sellest, kuidas toonane usin ajalootudeng Martin Hallik tulnud tüdrukute käest küsima, kuidas riisi valmistada.

Jah, need olid muuseas ajakirjandustudengid.

Kuidas selle riisiga siis oli?

Esimese aasta alguses pidin õppima süüa tegema. Tulin ju kodust ja söögitegemisest polnud mingeid teadmisi. Polnud ka jõudnud seltskonda sulanduda, kus keegi oleks söögi ära teinud. Kuna mobiiltelefone ei olnud, kodust küsida ei saanud. Tuli küsida lähimast kohast, kus see teadmine olemas – üle koridori elasid kaks naistudengit ja nende käest ma küsisingi.

Vastab see tõele, et riis jõudis potti ilma veeta?

Eee ei mäleta täpselt … Aga küllap oli siis nii, kui tütarlaps vastastoast seda nii mäletab.

Huumori­­kogumik «Tõestisündinud lood ja anekdoodid 6 samba tagant» mäletab lugu nii:
Raamatukogu direktor Martin Hallik oli tudengipäevil üpris hajameelne. Keetes endale ühiselamu köögis riisi, läheb ta naabertoast nõu küsima: «Ma ei saa aru, mis siin ei klapi – pott riisiga on tulel, aga söök ei saa kuidagi valmis … Ja kõrbehais oleks justkui üleval.»
Naaber heidab pilgu potti ja muigab:
«Aga kus on vesi?»