Kärpimine on tänapäeval moes. Üks järjekordne kärpimine, nimelt riikiliku õppekava kärpimine, kujunes keskseks teemaks väitlusel, mille korraldasid 3. märtsil sihtasutus Noored Kooli ja Tartu Ülikooli väitlusklubi.
Liisa Ringo: tuupimine koolis tapab innovatsiooni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ürituse peaesinejad olid haridusminister Tõnis Lukas, Tartu Ülikooli rektor Alar Karis, ettevõtja Toomas Tamsar ja Noored Kooli programmi raames ajalooõpetajana töötav Marko Ringo. Koos jõuti arusaamisele, et ülepaisutatud faktipõhine õppekava pärsib nii õpilaste kui ka potentsiaalsete õpetajate huvi koolitöö vastu. Ja nagu rektor Alar Karis korduvalt mainis: pelk tuupimine tapab teadustööks ja innovatsiooniks hädavajaliku loovuse.
Täpselt vastupidi
Kuidas aga mõtestada ja teostada vajalikku kärbet nii, et kasu saaksid ühtviisi nii õpilased, õpetajad kui kogu ühiskond? Millele keskenduda, kuhu asetada rõhk? Minu nägemus põhineb eelkõige minu enda kirjul ja eripalgelisel koolikogemusel, mis on hõlmanud parimaid keskkoole ja ülikoole nii Eesti kui maailma mastaabis.
Leian, et paradoksaalselt tuleb oskustepõhiselt majanduselt teadmistepõhisele majandusele jõudmiseks ja koolitöö paremaks, laiemaid eesmärke silmas pidavaks mõtestamiseks liikuda praeguse õppekavaga täpselt vastupidises suunas. Tuleb keskenduda mitte sellele, mida õpilane teab, vaid sellele, mida ta oskab.
Kõik tänapäeva teadusharud toodavad tohututes kogustes informatsiooni. Ainus viis, kuidas kärped riiklikus õppekavas ei piiraks õpilaste ligipääsu ükskõik millisele piisale sellest teadmistemerest, on varustada neid õigete oskustega.
Tõhusa hariduse tulemusena suudavad õpilased ise ja omal jõul liikuda selleni, mida aeg ja koht neilt parasjagu nõuavad.
Hea hariduse omandanud õpilane oskab leida ettetulnud küsimuse lahendamiseks relevantset ehk olulist infot. Seejärel suudab ta andmeid analüüsida ja vajadusel luua selle põhjal uut teadmist. Kõik see kokku ongi innovatsioon: oskus rakendada infot erinevatel viisidel kas isiksuslikuks, intellektuaalseks, sotsiaalseks või professionaalseks arenguks.
Peatähtis on oskus
Maailmas tuntud ja tunnustatud ning järgmisest aastast ka Eestis ametlikult paralleelseks õppekavaks muutuv rahvusvahelise bakalaureusediplomi keskkooliprogramm on hea näide sellise mõtteviisi rakendamisest.
Iga õppeaine raames valib õpetaja eri moodulite vahel. Faktid, mida õpilased eri koolides õpivad, on seega suures osas erinevad. Ühiseks jooneks on hoopis oskused. Nii näiteks jõuab õpilane täppisteadustes teaduslike eksperimentide tegemise, tulemuste tõlgendamise ja rakendamise oskuseni.
Filosoofiatunnis õpetatakse mitte filosoofia ajalugu, vaid filosofeerimist. Kirjanduses on fookusesse võetud oskus kasutada ilukirjanduslikke tekste esteetiliseks, moraalseks või intellektuaalseks arenguks, inimloomuse sügavamaks mõistmiseks.
Olles läbinud sellise programmi, ei käinud minule enam üle jõu osaleda ülikoolis õppetöös, mida juhtisid maailma tipp-professorid. Ja seda nendes distsipliinides, mida ma keskkoolis ei olnud õppinud – kui teadusharude sisemine loogika ja teadmiste rakendamise oskus on selge, ei ole spetsiifilised faktid enam probleemiks.
Muidugimõista on aineid (näiteks võõrkeeled), mille puhul ainealane pädevus sisaldab ka suurel määral juba täielikult omandatud infoühikuid (sõnavara, grammatikareegleid). Ent nendestki infokildudest on kasu vaid juhul, kui lähtutakse oskusest end kõnes ja kirjas väljendada.
Olla iseseisev
Haridusministri ja rektori osalusel maha peetud debatil leiti, et lisaks ülemäärasele faktikesksusele on tänapäeva Eesti koolisüsteemis veel palju lahendamist vajavaid küsimusi.
Ometi võiksid järgmised haridusreformid sihikule võtta ka praeguse sisult ja loomult vananenud õppekava ning aidata sel läbi teha mõtestatud uuenduskuur. Rõhk peab aineprogrammides kanduma teadmistelt oskustele. Ja seda nii formaalselt, ainekavade sõnastuses, kui ka praktikas.
Siinset arvamust ajendas mind esitama eelkõige empaatia. Ma tean, kui nüristav on tuupida pähe sügavamalt seostamata faktikogumeid, ning ma tean, kui inspireeriv on osata nende faktidega midagi peale hakata. Tunda õpilasena, et oskan olla efektiivne ja iseseisev – kui vaja, siis kasvõi raketiteaduses.
Liisa Ringo õppis 10. klassis Miina Härma gümnaasiumis, gümnaasiumidiplomi omandas Itaalias rahvusvahelisest koolist United World College of the Adriatic. Ta on lõpetanud summa cum laude Princetoni Ülikooli Ameerika Ühendriikides ning veetnud aasta «välisüliõpilasena» Tartu Ülikoolis. Praegu töötab ta Noored Kooli programmi raames Ülenurme gümnaasiumis inglise keele õpetajana.