Kümmekond päeva tagasi lõppes üks kuu ja päev väldanud eesti alpinistide ekspeditsioon Kesk-Pamiiri mäestikku. Kümme alpinisti tõusid viimasel juulipäeval Tartu Ülikooli 350. aastapäevale pühendatud, üle 6000 meetri kõrgusele tipule Tadžikistanis.
Alpinistid tõid Pamiirist rektorile kingituse
24. august 2012, 10:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolmkümmend aastat tagasi vallutasid tipu ja andsid sellele nime – Tartu Ülikool 350 – esmavallutajad Kalev Muru, Jaan Künnap, Kalle Hansen, Kalle Aedviir, Andres Paris ja Anu Kallavus.
Tõestamaks vallutust, tõid tänavu tippu tõusnud alpinistid sealt kaasa esimese rühma üles jäetud ülikooli tekli ja tipukirja koopia. Need antakse Tartu Ülikooli muuseumile, rektorile kingitakse tükike Tartu Ülikooli mäge.
Nagu eelmisel, nii tõusis ka sel korral meeste kõrval tippu üks vapper naine.
Kivirahe
«Ei, sel hetkel ei olnud mul veel mingit surmahirmu,» naerab Merili Simmer, kui kuulab Toomemäel ekspeditsioonijuht Andres Hiiemäe muljeid 25. juuli kivivaringust.
Kuigi tol päeval oli naisalpinist ise kivirahest veidi eemal, tunnistab ta, et teiste pärast tundis ta tookord hirmu rohkem kui enda pärast.
Ekspeditsioonijuhi sõnul oli olukord ohtlik. Parasjagu läbiti väga murenenud liustiku lõiku. Alpinistid olid sunnitud liikuma sadakond meetrit järsu kalju all mööda liustiku serva. Ootamatult vihises kaljult alla suuremaid ja väiksemaid kive, otse alpinistide vahetusse lähedusse.
«Kui kuuled sellist vihinat, ei ole muud mõtet kui kiiresti-kiiresti koti taha varjuda ning sellest paigast minema saada,» räägib Andres Hiiemäe stoilise häälega.
Surmahirm
Pärast edukat tipuvallutust elas ekspeditsiooni ainus naine üle ka surmahirmu. See oli ajal, kui meeskond mäelt taandus. Ühte kolmest ekspeditsioonil osalenud Priidust, vigastada saanud Priit Roodenit, kanti köitest, matkakeppidest, magamismatist, sulejopest ning seljakotist meisterdatud kanderaamil.
«See oli hetk, kui kõrgelt liustikuservalt kukkus alla meetrise läbimõõduga kivi,» meenutab Merili Simmer.
Algul liikus kivimürakas kanderaamil lebava kannatanu ja teda kandnud meeste poole. Siis muutis kivi suunda ja liikus otse Merili Simmeri ja Sven Oja poole. Viimased jõudsid napilt jalad eest võtta. Kivi möödus neist meeter kaugemalt.
Hiiemäe jõudis enda sõnul surmahirmu tunda vaevalt sekundi. «Hetkest, kui kivi liikuma sai ja meie vahele prantsatas ning siis suunda muutis,» räägib ta.
Merili Simmer ja Andres Hiiemäe tunnistavad tagantjärele tarkust, et tegelikult oleks saanud kivi sealt varem möödudes ka alla lükata, nagu tehti mitme teisega enne ja pärast intsidenti.
Kivi allalükkamist oli soovitanud ka varem kannatada saanud Priit Rooden. «Jah, me läksime sellest tõesti enne mööda,» nendib ekspeditsioonijuht.
Kuna paarisajakilone kivi jäi alpinistide laskumisteest mitu meetrit kõrvale, otsustati see siiski rahule jätta. Loodeti, et äkki jääb see sinna ka pärast eestlaste lahkumist rahulikult lebama.
«Aga täpselt sel hetkel, kui me seal all olime, otsustas kivi, et just nüüd tahab ta alla kukkuda,» kirjeldab Hiiemäe juhtunut.
Edukas ekspeditsioon
Kuigi leidus ohtlikke olukordi ja tingimused olid rasked, hindavad Tartu Ülikool 350 tipu vallutanud alpinistid ettevõtmist edukaks.
Ka ühe rühmaliikme, Priit Roodeni jalavigastust nimetab ekspeditsioonijuht Andres Hiiemäe õnnetuks jalaasetuseks. Selliseid juhte on tema sõnul mägironijatel küllaga. Enamikul juhtudel pole tagajärjed nii rängad.
Kaugel tsivilisatsioonist jõudsid kõik kümme meeskonna liiget lisajõududeta 6258 meetri kõrgusele. See on kõrgus, mis mõõdeti 31. juulil ülikooli tipus GPSi baromeetrilise altimeetriga.
See jääb ligi 92 meetrit madalamaks kõrgusest, mis seni kaartidele märgitud.
Ekspeditsioonirühmal on plaan ühendust võtta ka Šveitsi kaardifirmaga, kes peab Pamiiri kohta andmebaasi, et uutele kaartidele kantaks täpsem tipu kõrgus ja sinna juurde ka tipu nimi – Tartu Ülikool 350.