Pehkinud kiiged, pulki kaotanud ronilad, asfalt või betoonmügarad nende all – need kõhedust tekitavad leiud on avastanud ametnik, kelle Tartu linn palkas mänguväljakuid üle vaatama.
Tartu linna mänguplatsid peidavad ohte
30. juuli 2012, 14:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Üldmulje on trööstitu,» ütles My Johanson, kellega linnavalitsus on mänguväljakutega tegelemiseks sõlminud lepingu aasta lõpuni.
Tema ülesanne, nagu selgitas abilinnapea Raimond Tamm, on saada ülevaade avalike mänguväljakute olukorrast ning seejärel leida korteriühistute ja muude huvirühmadega kontakt, et väljakud ühisel jõul korda teha.
Johanson on ainuüksi nõukogudeaegseid mänguväljakuid üle vaadanud rohkem kui 30 – ronimispuud, liumäed, kiiged. Enamik redeleid oli roostes, kaotanud pulki.
Pärast mullu novembris lasteaias juhtunud traagilist õnnetust lasi Tallinn üle vaadata sealsed mänguväljakud, Johansoni teada vastas vaid üks normidele. Ent need on tüüplahendused, seega Tartu omadega ei saa olla palju paremini.
«Kuid mul puudub pädevus normidele vastavust hinnata, see õigus on Eestis vaid ühel firmal. Ka pole mul oskust hinnata keevisühenduste olukorda,» nentis Johanson.
Ohtlikud kiiged
Nõukogudeaegsete väljakute korduma kippuv häda on aga päris kindlasti see, mis on nende all. Mõned neist on pandud otse asfaldi kohale, vahel veelgi hullemini, betoonist äärekivide kohale.
Teine suur rühm ohtlikke mänguväljakuid pärineb kümmekonna aasta tagant, kui projektiraha toel ja koostöös kodanikest huvirühmadega rajati paarkümmend mänguväljakut, kus on puust ronimislinnakud, kiiged ja liumäed.
Nendegi olukord on ohtlik. Kiigepostid on pehkinud, osa redelipulki kaotsi läinud, üks ronila viltu vajunud.
Johanson meenutas, et omal ajal tegi linn huvirühmadega lepingu, milles huvirühma liikmed kohustusid valmis mänguväljakut hooldama ja remontima. «Paljud ei ole kohustust täitnud. Platse on küll niidetud, aga mõeldud oli ka mänguvahendite korrashoidu,» ütles Johanson.
Ronilad tuleks üles ehitada, aga linnal ei ole raha, et seda kõikjal kohe teha. Kiireim lahendus oleks ohtlike mänguvahendite lammutamine, aga mõistagi pole see eesmärk.
Kevadises lisaeelarves nägi linnavolikogu mänguväljakute täiendamiseks ja ohtlike mänguvahendite likvideerimiseks ette 7500 eurot. Selle raha kasutamine sõltub ka huvirühmade soovidest.
Õpetlase koorem
Pikem diskussioon mänguväljaku hooldamise kohustuse ja väljaku vajalikkuse üle puhkes Ilmatari tänavas, kus omaaegsest prominentsete nimedega huvirühmast – teiste hulgas Tartu Veevärgi juhataja Toomas Kapp – on väljaku juurde elama jäänud üksnes kunstiajaloolane Kaur Alttoa.
Muru on ta platsil niitnud, aga pigem seepärast, et see jääb tema akna alla. Et tal on kohustus ka mänguväljakut remontida, nüüd siis see sisuliselt uuesti üles ehitada, sai ta teada läinud neljapäeva hommikul, kui Johanson helistas. Leping on tähtajatu ja pole ka ette nähtud, et linn peaks remontimiseks raha andma.
Naabermajas elav Sirje Rammo leidis, et väljaku peaks korda tegema siiski linn: «Ega siis Alttoa pea seda tegema.»
Mänguväljaku mahalammutamise vastu oli Rammo kategooriliselt: «Kui lähevad lapsed, tulevad joodikud!»
Johanson ütles, et senist asjade seisu arvestades tunduks talle ka mõistlik, et linn võtaks nii mänguväljakute rajamise kui hooldamise enda kanda. Paraku nõuab see raha.