Talled sõbrunesid linlastega kiiresti

Katre Tatrik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juliana Šuvalova (paremalt) koos ema Lianaga ja vend Vla­diga olid laupäeval esimesed hansapäevalised, kes lambatalledele Tupsule (valge) ja Mäksile (must) maalinna leiba tõid.
Juliana Šuvalova (paremalt) koos ema Lianaga ja vend Vla­diga olid laupäeval esimesed hansapäevalised, kes lambatalledele Tupsule (valge) ja Mäksile (must) maalinna leiba tõid. Foto: Sille Annuk

Nädalavahetusel meisterdasid hansapäevalised muu hulgas rüütlimõõkasid, soetasid endale pikse eest kaitsvat varustust ja tutvusid maaeluga.  

«Mis sa magad, liiguta ennast,» togis maalinnas ajutiselt peatunud utepiiga Tupsu maas pikutavat venda Mäksi sõraga kintsu pihta.

«Kas neile leiba võib anda?» küsis tartlastest Šuvalovite perekond lambatallede Tupsu ja Mäksi perenaiselt Triinu Kudult.

«Pmööää,» rõõmustas Tupsu, kes ei lasknud loaandmist juhuse hooleks jätta. See oli tema hansapäeva esimene maius. Tupsu ja Mäks ei mälu aga leiba tagant ette poole, nagu lammastel kombeks, vaid küljelt küljele nagu kitsed. Ka tallede määgimine kõlab rohkem möögimisena.

Tegelikult on Tupsul ja Mäk­sil veel kolmaski kitseviga küljes: lambad jooksevad jalalt jalale, nemad aga hüppavad hops-hops-hops nagu kitsekesed ikka. Seda ei tasu aga Mäksile ja Tupsule pahaks panna, sest tegelikult ei olegi nad päris õde-vend, vaid orvud, kes kosusid suureks väikse lumivalge emase kitse Tillu piimast.

Nüüd peavadki talled oma pereks kitserahvast ja teiste lammastega väga ei seltsi.
Inimeste tähelepanuga on loomad harjunud ja paistavad seda nautivat. Õhtuks on nad ära söönud mitu kääru leiba, mõned soolakurgid ja maitsnud vahvlijäätist.

Maalinnas hoolitses peomeeleolu eest kandlemees Sander. Samas Pirogovi pargi pärnade all hoidsid sepad rauad tulised.

Piksejumal Thor
Sepatööd võis näha ka jaanilinnas. Seal kauplesid rauast vidinatega sepp Mart Salumaa ja tema abikaasa Leena. Tartlane Priit Kiivit sai nende käest kaela Thori haamri ja jahinoole. Kiivit loomi ei küti, kuid sepatöö meeldib talle väga. «Varajases nooruses olen ka ise sepahaamrile käe külge pannud, aga seppa minust ei saanud,» rääkis ta.

Thori haamrit oli talle kaela vaja kaitseks äikese eest. Eesti suve arvestades on see üsna praktiline ehe. Pealegi sadas väljas vihma. Müristamist veel kuulda ei olnud.

Sepa abikaasa Leena Salumaa selgitas, et Thor on skandinaavia mütoloogias piksejumal. Uskumuse järgi tähendas müristamine seda, et jumal lõi haamriga. Viikingid kandsid merd sõites Thori haamrit kaelas kaitseks välgu eest.

Mõõgategu köitis poisse  

Sepikojast mõned sammud kaugemal, Lutsu tänava lastelinnas said soovijad aga ise mõõku valmistada.

«Me pole muidu väga mõõga- ja püssisõbralikud,» lausus Vesta Palm Tallinnast, kui tema seitsmeaastane poeg Tobias endale õhinal võitlusrelva valmistas.

Ema leidis, et poisse mängurelvadest täiesti eemal hoida pole võimalik, sest kuskilt jõuaksid need ikka nende kätte. Parem on olla kursis, millest mänguasjad on tehtud, ja veenduda, et lapsed endale viga ei tee. Kerged plastpulgast mõõgad, mis kaeti pehme isolatsioonitoruga ja viimistleti halli Macaivari teibiga, tundusid Vesta Palmile üsna ohutud.

Üks meistritest, kes poistele mõõgategu õpetas, oli Jaanus Pulk-Piatkowski. Laupäeva hom­mikul oli ta mõne tunniga valmistanud mitukümmend mõõka. Huvilisi jagus veel pikaks päevaks. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles