Noortespordis võib võidu ületähtsustamine trennist peletada.
Doktor utsitab treenereid koostöövaimu looma
23. juuli 2012, 09:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Otsides põhjusi, miks väga paljud lapsed ja noored hülgavad valitud spordiala, jõudis vastne kehakultuuridoktor Helen Jõesaar järeldusele, et motivatsiooni aitaks hoida treeningurühmades meeskonnavaimule rõhumine.
Helen Jõesaare suve hakul kaitstud doktoritöö kannab pealkirja «Tajutud motivatsioonilise keskkonna, treeneri autonoomse toetuse, psühholoogiliste vajaduste ja sisemise motivatsiooni mõju noorte sportimise jätkamisele».
Töö tegemisse kaasas Jõesaar ligi kaheksasada 9–17-aastast regulaarset trenniskäijat ujujate, sulgpallurite, võrkpallurite, korvpallurite ja jalgpallurite hulgast.
Põhjusi, miks noored ka pärast aastatepikkusi treeninguid valitud alale järsku käega löövad, on otsitud arvukais teadustöödes. Jõesaare sõnul on aga vähe uuritud trennikaaslaste rolli spordiala juurde jäämises ning loobumises.
«Minu töö üks kokkuvõtteid on, et treenerid peaks julgustama noori rohkem meeskonnatööle, aga rõhuma enam ka individuaalsele meisterlikkusele,» rääkis Jõesaar. «Ühtlasi peaks treenerid hoiduma noorte ülemäärasest võrdlemisest teistega ja võidu ületähtsustamisest.»
Otsingud teismeeani
Spordiklubis treenerina töötades nägi Helen Jõesaar eeskätt eel- ja varateismeliste suurt püsimatust ning kerget hüppamist ühelt alalt teisele. Ta möönab, et umbes 12. eluaastani kipubki lastel kestma katsetamiste aeg. Selle vanuseni ei adu veel paljud, mis spordiala neile tegelikult meeldib.
«Kuid tihtipeale oli ka aimata, et lapsi võisid ala juurest peletada lapsevanemate liiga suured ootused,» lisas Jõesaar. «Nii mõnigi lapsevanem läheneb umbes nii, et mis ta ikka seal trennis käib, kui ei jõua parimate hulka.»
Esimest korda täitsid Jõesaare vaatlusalused noored küsimustiku 2007. aasta sügisel. Aasta hiljem täitsid sama küsimustiku uuesti vaid need sportlased, kes olid jätkanud oma treeninguid samas trennirühmas. Kolmandast küsimustikust nähtus, et 659 noorest oli kaks aastat hiljem treeningurühmast lahkunud iga teine.
Jõesaar tegi kogutud ankeetandmete põhjal järelduse, et mida pikemat aega on noor mingil alal treeninud, seda tähtsusetumaks muutuvad talle välised motiveerijad. Näiteks teiste heakskiit, sealhulgas vanemate makstav preemia edukalt läinud võistluse järel.
Oma treeneripraktikast on Jõesaarel välja tuua, et kõige arvukamalt langes noori rühmadest välja esimesel trenniaastal. Küll ei saa tema doktoritööst järeldada, et spordiala hülgamise tõenäosus on seda suurem, mida lühemat aega on treenitud. Selle tõestamine või kummutamine polnud ka töö eesmärk, märkis Jõesaar.
«Saan öelda, et kuni üheaastase treeningustaažiga noortele oli vähem oluline see, kui seotud on nad teiste treeningukaaslastega või kas ka teised treeningukaaslased treeningugrupis pingutavad,» selgitas Jõesaar. «Enam kui kolmeaastase treeningustaažiga noorsportlastele on mõlemad aspektid küllaltki olulised – kui nemad pingutavad trennis, siis peaksid ka teised nendega koos pingutama.»
Oma punt on tähtis
Helen Jõesaar näeb selles seoseid kauem treeninud sportlaste suurema teadmistepagasiga näiteks konkreetse spordiala tehnikast, samuti parema füüsilise vormiga.
«See omakorda on aga just seotud sportlase ülesandele orienteeritusega, mis pikemas perspektiivis toob edu ja sisemise motivatsiooni ning ka püsimajäämise tegevuse juures,» lisas Jõesaar.
Sulgpallitreener Mart Siliksaar, kes lendab ülehomme koos Eesti esireketi Raul Mustaga Londoni olümpiale, tõdes, et meeskonnavaim on ülitähtis motiveerija igal spordialal ja igas vanuses.
«Oma pundi tekitamine ja hoidmine on loomulikult ka sulgpallis äärmiselt oluline ning treener ja kodu peavad seda toetama,» toonitas Siliksaar.