Ratastooliga pääseb veele ja metsa

Katre Tatrik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mööda Saadjärve jahtklubi vana, pikkupidi laudisega silda lükkab Krista Untera ratastoolis tütart Stellat (pildil ees) parve poole. Nende taga aitab Heldur Otsa Ave Jaaksoni. Viimasena tulevad Kaire Luts ja tema abistaja Marlene Maripuu.
Mööda Saadjärve jahtklubi vana, pikkupidi laudisega silda lükkab Krista Untera ratastoolis tütart Stellat (pildil ees) parve poole. Nende taga aitab Heldur Otsa Ave Jaaksoni. Viimasena tulevad Kaire Luts ja tema abistaja Marlene Maripuu. Foto: Kristjan Teedema

Liikumispuudega inimesed proovivad, kuidas neile on tagatud ligipääs vaba aja veetmise võimalustele. Üle-eelmisel pühapäeval parvetasid ja purjetasid MTÜ Hän­­dikäpp liikmed Saadjärvel.

Tõnu Tustit lükkas ratastoolis Margit Rosentali mööda vana kitsast paadisilda. Margit kiljatas. Õnneks kellegi ratastool silla pikkupidi laudade vahele ei takerdunud. Kitsa purde otsas oli laiem, laiuti laudadega sillaosa, nagu igal pool võiks olla. Sealt said liikumispuudega inimesed kaldteelt parvele.

«Mina kiljatan igal pool,» rõõmustas Rosental hetk hiljem parvel. Et ikka põnevam oleks, mitte hirmu pärast.

Lodja asemel parvetama

Saadjärve jahtklubi tegevjuht Madis Toots tunnistas, et nad on ajale jalgu jäänud. Tema sõnul oli veidi kõikuva silla väljavahetamine laiema ristlaudisega silla vastu plaanis juba tänavu suvel. «Saime PRIAst rahagi, aga siis takerdus asi bürokraatia taha,» ütles Toots. Järgmisel aastal loodab ta uue silla valmis saada.

Raha parvematkaks sai MTÜ Händikäpp hasartmängumaksu nõukogult. Algul oli neil mõttes lodjasõit.

Hän­­dikäpa juhatuse liige Kaire Luts ütles, et kui käidi kohapeal vaatamas, suhtuti liikumispuudega inimeste pargasele saamisesse küllaltki kahtlevalt. «Lõpuks oldi siiski valmis mõtlema, kuidas võimalusi luua, aga see oleks olnud väga raske, kuigi kindlasti mitte võimatu,» rääkis ta.

«Händikäpa puhul oli meil pigem probleeme broneerimisega. Me lihtsalt ei suutnud neile nii kiiresti vastata, kui nad soovisid,» ütles lodjaseltsi esindaja Liisa-Lota Kaivo.

Kaivo sõnul on pargasega sõitmas käinud palju puudega inimesi. Tema sõnul aitavad madrused vajaduse korral lodjale tõsta nii liikumispuudega inimesi kui ratastoole.

Maarja küla juhataja Ly Mikheim rääkis, et kui nende liikumispuudega lapsed lodjasõidul käisid, oli kogu meeskond abivalmis ja aitas liikumispuudega noored, keda tuli kahelt poolt toetada, alusele.
 
Parve pealt purjekale

Parve peal istuvad Käpad, nagu Händikäpa liikmed end nimetavad, ja nende abistajad pika laua ümber.

Meelika Siilsalu lasi oma kaks proteesjalga laua alla kukkuda. Jalad võttis ta alt ära ka talvel mootorsaani taga lumerõngas istudes. Siis katsetati, kuidas liikumispuudega inimesed saavad aega veeta Paap Kõlari safarikeskuses. Käppade sõnul õnnestus see väga hästi.

Saadjärvel peatati parv poolel sõidul ja kõik soovijad aidati purjekale. Kui kahekümne viie aastane Stella Untera tagasi parvele jõudis, oli rõõmu tema näos raske mitte märgata.

Kaire Luts ütles, et Hän­­dikäpa liikmed peavad looduses liikumist tähtsaks. Juba tänavu sõidetakse neljaks päevaks Loode-Eestisse laagrisse.

Lutsu sõnul pakutakse võimalusi lasteaialastest pensionärideni, kuid vähesed mõtlevad, kuidas pääsevad loodusradadele liikumispuudega inimesed.

Eelmisel aastal tahtis perekond Untera Põlvamaal rabas tütre sünnipäeva pidada ja pereema uuris, millistel radadel saab ratastooliga liikuda. Põrguväravate all, kust pidi algama lai ristlaudisega matkarada, seisis teel aga jäme post. «Meil ei jäänudki muud üle, kui tõstsime Stella koos ratastooliga laudtee kõrvalt ümber posti rajale,» rääkis Krista Untera.

RMK külastusjuht Tiia Ilmet ütles, et praeguseks on see probleem lahendatud ja Põrguhaua värava tugiposti ümber ehitati lai laudtee, mida pikendati Ilumetsa meteoriidikraatriteni.  

Rahulolu veel pole

RMK loodushoiuosakonna juhataja Marge Rammo sõnul pööratakse nii sellel kui kahel järgmisel aastal RMK objektide uuendamisel tähelepanu sellele, et liikumispuudega inimesed pääseksid ligi looduslikele objektidele. «Praeguseks oleme suutnud seda olukorda väga palju parandada, aga me ise ei ole kaugeltki veel rahul,» rääkis Rammo.

«Asfalt metsa all on mõttetu, aga RMK matkamajas võiks küll ukse laiuse ja kaldtee peale mõelda,» ütles Margit Rosental.

Rammo sõnul kaldteid metsamajadesse tõesti tehtud ei ole, sest metsamajad on pisikesed väga lihtsate tingimustega majad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles