Arno Tali ja tema isa, Joosep Toots ja kooliõpetaja Laur on esimesed neli tegelast, kelle Oskar Luts toob oma pildikestes koolipõlvest esimesel leheküljel lugejate ette. Juba kahes esimeses lauses.
«Kevade» prototüübid väärivad paremat
13. juuni 2012, 11:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kui Arno isaga koolimajasse jõudis, olid tunnid juba peale hakanud. Kooliõpetaja kutsus mõlemad oma tuppa, rääkis nendega natuke aega, käskis Arnot hoolas ja korralik olla, ja seadis tema siis pinki ühe pikkade juustega poisi kõrwale istuma.»
Kooliõed ja -vennad
Nii on kirjas «Kevade» esimeses trükis. Selle kaanele on kirjutatud tollases kirjapruugis «Kewade» ja autoriks O. Luts ning joonistatud konnakapsas. Alumises servas on aastaarv 1912. Niisiis hakkasid sada aastat tagasi lugejate ees omaette elu elama nii Toots ja Arno kui ka nende kooliõed ja -vennad.
Nende hulgas on Peterson, kellele rõugearmilise näo ja viltuse ninaga Toots näitas, «kudas Wene keeli jätt kirjutatakse», ning Arno üleaedne, «punapõseline ja walkjajuukseline» Raja Teele.
Sealsamas alustasid oma kirjanduslikku elu ka Tõnisson, kes «tammus aeglaselt ühe jala pealt teise peale ja sõi», ning «punaste juuste ja naljakate nööpsaabastega» Kiir, aga ka Visak, keda narritakse, et tal on «isa metsas, saba seljas».
Sajand tagasi ilmunud «Kevade» esimeses trükis tegutsevad samuti täiskasvanud, nagu Julk-Jüriks hüütud käre köster ning kõrtsikakluses ühe silma kaotanud kellamees Kristjan Lible.
Kui Luts nägi, et tema oma kulu ja kirjadega ilmunud «Kewade» läks nagu soe sai, andis ta peagi trükki teise osa. See ilmus aastal 1913.
Teos, autor ja tegelased
Sada aastat tagasi ilmunud teos ja tema autor, kelle 125. sünniaastapäeva on tänavu mitut moodi tähistatud, on tänini aus ja kuulsuses. Nagu ka selle jutustuse ainetel valminud linateos.
Napilt poolteist kuud tagasi tehti Eesti filmi sajanda aastapäeva peol Tartus teatavaks, et hääletusel Postimehe veebiväljaandes kogus kõige rohkem hääli «Kevade» järgi Arvo Kruusemendi käe all valminud samanimeline film.
Oskar Lutsu koolipõlve pildikeste tegelased on lähedased väga paljudele lugejatele ja vaatajatele. Ringi vaadates Palamuse kalmistul, kuhu on maetud mitu «Kevade» tegelase prototüüpi ehk algkuju, tekib aga paratamatult mõte, et nende mälestus väärib paremat tähistust.
Maantee jagab kalmistu kaheks. Kui aleviku poolt tulla, siis jääb paremat kätt see osa, kus puhkavad Lible prototüüp Kristjan Lill ja Julk-Jüri algkuju Aleksander Nieländer. Samal pool on ühel haual plaat, mis selgitab, et Tootsi prototüüp on maetud Kurski lähedale.
Kalmistu jalgraja ääres on korralikud sildid, mis suunavad huvilisi Lutsu poolt kuulsaks kirjutatud tegelaste algkujude kalmudele. Hauad on puhastatud, reha on justkui eile üle käinud. Kuid kõigi kolme prototüübi hauatahvlil on kiri ajahambast puretud, suure vaevaga selgub, mida sinna on kirjutatud.
Kalmistu vasakpoolses osas leiab pühendunud huviline August Loogi ehk Tõnissoni prototüübi viimset puhkepaika tähistava kalmutahvli. Seegi on kulunud moega.
Hauad on küll sugulaste asi, kuid arvestades eriti tänavust «Kevade» ilmumise ja ka Eesti filmi sajandat aastapäeva, on imelik, et plaadid on suurjuubelite korraldajatel kahe silma vahele jäänud.
Palamusel tegutseb kihelkonnakoolimuuseum, mille töötajad käivad küll mõnda hauda hooldamas, kuid plaatide värskendamine ei kuulu nende töö hulka. Muuseumi arendus- ja projektijuht Janek Varblas rääkis, et praegu on käsil «Kevade» 100. aastapäeva tähistava näituse ««Kevade» teatrilavadel» ettevalmistamine.
Näitus tuleb muuseumi teisele korrusele. Väljapanekus saab vaadata ka videoid: näitlejad, kes on mänginud «Kevade» tegelasi, meenutavad oma rolle ja lavastusi.
Prototüüpide otsimine
Kirjandusteoste tegelaste prototüüpide otsimine on huvitav, kuid mitte päris kindla tulemusega tegevus.
Tartus tegutseva Lutsu majamuuseumi kuraator Liivi Rosenvald juhatas artikli kirjutajale kätte rahvakirjaniku enda asjakohase selgituse. «Kevade» kangelased ei ole prototüüpidelt «maha kirjutatud», vaid kirjaniku sõnul «otsekui keemilise ühendamise teel saadud kogu-tüübid».
Siiski on palju neid, kes tunnevad prototüüpide otsimise vastu suurt huvi. Seepärast on kihelkonnakoolimuuseumil ligi 20 programmi hulgas välja pakkuda ka ««Kevade» tagamaad». See pakub teadmisi selle kohta, kes mõlkusid Lutsul meeles, kui ta oma pildikesi koolipõlvest hakkas kirja panema.
Muu hulgas saame teada, et Tõnissoni üks algkujusid on Friedrich Tõnisson. Temalt tuli perekonnanimi. Peamiseks prototüübiks arvatakse olevat siiski August Loog, kes on sündinud 1882 Järvepera külas, surnud 1967 ja maetud Palamusele.
Kuid sealjuures tuleb arvestada ka seda, et «Kevade» Visaku prototüüp Gustav Voltska (sündinud 1885 Eerikvere külas, langenud Esimeses maailmasõjas 1914 Varssavi lähedal) olevat olnud kooli ajal paks poiss, kellel ikka ühes käes leib ja teises pekitükk. Küllap mõlkus temagi Lutsul Tõnissoni kuju loomise ajal meeles.
«Kevade» teise osa alguses kooli tulnud kahe poisi, Jaan Imeliku ja Jüri Kuslapi prototüübid sattusid ajalookeeriste ohvriks.
Imeliku algkuju Voldemar Tamman suri 1942. aastal Sverdlovski oblastis. «Ta oli kõva ärimees ja veski omanik,» täpsustas Janek Varblas. «Ta saadeti Siberisse ja seal suri vangilaagris.»
Kuslap oli tegelikus elus Kristjan Abroi. Pensionipõlves läks ta Varblase andmeil elama Tartusse. Suvel 1941 sõitis ta Saare valda sugulaste juurde sõjapakku, teel rünnati teda ja ta suri haavadesse nelja päeva pärast.
Õpetaja Lauri prototüüp Ludvig Roose suri aastal 1931 Tartus. Varblase teada on ta maetud Otepää kalmistule. Palamuse surnuaiast ei tasu otsida ka Raja Teele algkuju Adele Pärtelpoega, sest ta suri aastal 1975 Austraalias.
Saja aasta eest Tartus
Kõik nad ei pälviks praegu suuremat tähelepanu, kui Luts ei oleks sügisel 1912 lasknud oma kulu ja kirjadega trükkida «Kevade» esimese osa.
Tähtis raamat valmis kirjastuse-ühisuse Postimees töötajate kätes ja masinate vahel, mis asusid Tartu kesklinnas. Samas Rüütli tänava majas tegutseb praegu Abakhani kangapood.
Nädal tagasi kerkis selle poe vitriinidele Eesti kirjandusmuuseumi ja Tartu linnamuuseumi koostöös valminud näitus «Mälestusi «Kevadest». Oskar Luts 125. 100 aastat «Kevade» raamatu ilmumisest». Näituse kuraator on Külliki Kuusk, kujundanud Joonas Õunapuu.
Trükkimine käis sada aastat tagasi keldris. Maja esimesel korrusel oli Postimehe toimetus ja kauplus, kus Lutsu raamatut müüdi alates novembrist 1912 erakordselt menukalt, jõululaupäeval koguni 200 eksemplari.
Postimehes ilmus kiiresti,
6. novembril, «Kevade» arvustus. «Temal on palju andi elu tähele panna ja inimesi kujutada, armastuse ja osawõtmisega kujutada ja lukkupandud tundeilma sisse tungida,» kirjutas A. J. (Anton Jürgenstein) muu hulgas Lutsu kohta.
Ruum ei luba seekord pikemalt kirjutada, märkis arvustaja lõpuks. Sama lauset sobib korrata ka siin.