Inimese- ja loodushoidlik mahepõllundus juurdub meil üha enam. Kaagvere külaselts astub veel sammukese edasi ja hakkab edendama looduse mustreid jäljendavat permakultuuri, mis tõotab saaki väikse vaevaga.
Kaagvere külaselts toob maale permakultuuri
5. juuni 2012, 13:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaagvere kortermajade taga sirgete vagudega umbrohuta aiamaalappidel on nina välja pistnud kartul, sibul, hernes ning muu hea-parem.
Need põllulapid avaldasid muljet Inglismaal elavale hollandlannale Klaudia van Goolile, kes korraldas Kaagvere külaseltsi MTÜ Külaselts Kawershof kutsel seal ligi 30 huvilisele tasuta permakultuuri praktilise koolituse.
«Olin väga üllatunud nähes, kui suure hoole ja armastusega Kaagvere inimesed töötavad,» ütles Klaudia van Gool. «Aga nägin ka seda, et nad näevad palju vaeva ning et neil maalappidel on palju paljast mulda, mis pole väga elujõuline ja kuivab kiiresti.»
Targad peenrad
Lihtsamalt läbisaamiseks soovitab ta permakultuuri, millele panid 1970. aastatel aluse austraallased Bill Mollison ja David Holmgren. Esiti tähendas permakultuur püsivat põllumajandust (ingl k permanent agriculture). Peagi aga võeti kasutusele mõiste püsiv kultuur (ingl k permanent culture), sest leiti, et tõeliselt jätkusuutliku süsteemi osaks on ka inimestevahelised head suhted ja tõhus koostöö kogukonnas.
Võõrapärase nimega permakultuur pole midagi keerulist, see on looduse järgi elamine, looduse järgi teadlikult kujundatud põllulapp ja mõnus koostöö, selgitas Kaagvere külaseltsi loodud kaugtöökeskuse projektijuht Madis Masing.
«Permakultuur on mõtestatud põllumajandus, millega alustamiseks ei pea kaevama ja suvi otsa umbrohtu tõrjuma,» lisas Nele Tõniste, kes kasvatab permakultuuri põhimõtteid järgides endale mitmendat aastat köögivilja Tallinnas kortermaja õues. «Eesti maainimestele pole selles midagi uut, meie vanemate sugulaste peenardel on palju tarkust. Peamine on terviklik lähenemine ja teadlik kavandamine.»
Kuidas siis tegutseda targalt ehk saada puhast saaki väikese vaevaga? Hakatuseks unustage maa kaevamine. Koolitusel osalejad alustasid näidispeenra tegemist maale paari kihi papi laotamisega. Papikiht takistab umbrohu kasvamist ja ajapikku saab sellest orgaaniline materjal ehk peenra loomulik osa.
Edasi laoti papile lasanjelikult kiht kihi järel värskelt niidetud seemneteta heina ja komposti. Lisada võib ka sõnnikut ja õlgi. «Tähtis on see, et peenras oleks vaheldumisi lämmastikurohke roheline ja süsinikurohke pruun materjal,» selgitas Klaudia van Gool.
Viimasena läks peenrasse pinnakatteks multš, milleks sobib nii hein kui ka õled. Multš takistab umbrohu kasvu ja hoiab peenra niiske. Suvel saab multšikihti aias tekkivate heinajäätmetega pidevalt täiendada, järgmisel aastal on multš aga juba uute taimede väetis.
Peenrasse istutati läbi multši koos mullapallidega päikese teekonda ja tuule suundi arvestades igasugust kraami: paprikat, kurki, salatit, maitsetaimi ja arbuus. Värvi lisavad tageetesed, mis peletavad minema ka mõned söödikud.
Mida rohkem, seda uhkem
«Mida rohkem erinevaid taimi on peenras, seda ilusam, lõbusam ja ka tõhusam on tulemus,» kinnitas Nele Tõniste.
Klaudia van Gool lisas, et kui peenrale on segiläbi istutatud erinevaid taimi, ei võta ka kahjurid neilt nii palju matti.
«Kui siia tuleb kahjur, siis võtab ta oma osa näiteks ühelt paprikalt,» selgitas ta. «Kaugemal olevad paprikad jäävad loodetavasti puutumata. Sellised segapeenrad on kahjurikindlamad kui ühe kultuuri peenrad.»
Kaagvere rahva aiamaalappide vahel on külaseltsil plats, kuhu tuleb permakultuuri näidisaed. «Tahame seal näidata, kuidas saab ühendada vanad nipid ja uued teadmised,» ütles Madis Masing.
Ta lisas, et permakultuuri tutvustamine ei tähenda klassikalise potipõllumajanduse halvustamist või tõrjumist. Kaugel sellest: külaselts soetas külaelu edendava Leaderi programmist saadud 3000-eurose toetusega klassikalistele potipõllumeestele ja permakultuuri viljelejatele mullafreesi, 15 labidat, neli käru ning rehasid, harke ja kastekannusid.