Jaan Ulsti lavastuse «Kreutzwald meets Dance» põhielemendiks on vesi ja voolamine. Vaataja siseneb folkloorimetsa atmosfääri juba saali tulles. Istekohale jõudmiseks tuleb ületada jõgi kivilt kivile astudes.
Väike jõgi voolab läbi saali
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lavastuses osalevad viis tantsijannat ja draamanäitleja Maarja Mitt. Laval on ka muusikud Toivo Sõmer ja Ardo Ran Varres, kellest viimane on ühes Ulsti enesega muusika autor.
Tants, muusika ja sõna
Muusika, tantsu ja sõna vahel valitseb kaunis sünergia. Tantsuteatriga Zick seotud olnud tantsija ja koreograaf Jaan Ulst on oma esmalavastusega Vanemuises liikunud tantsukesksuselt mitmekesisema etenduskunsti suunas.
Elav muusika laval pingestab tantsijaid ning uue tähenduskihi loob Maarja Miti salapärane kohalolu. Kord liigub ta muusikute seas, luues lavastusele helitausta, siis on ta jälle tantsijate mängumaal.
Miti mustas voogavas kleidis kuju vastandus ja valitses ülejäänud metsarahvast. Näitleja suu läbi kõlasid folkloorsed manamised, õpetussõnad, aga samuti varese kurjakuulutavad kraaksatused ning laululindude armsad vidistused.
«Kreutzwald meets Dance» jätab vaatajale piisavalt tõlgendamisvabadust. Lavastust läbib teemana valguse ja hämaruse võitlus, loodus näitab oma jõudu ja rahvasuu õpetab. Siinkirjutaja silme ees tantsisid murueide tütred, keda ükski inimsilm pole nägema lubatud.
Kuue trupis osaleva haldjaliku olemisega naise tõttu kujunes lavastus omamoodi naiseliku energia ning maagilisuse ja loodusjõudude kooseksisteerimise katseks.
Käis enesekehtestamine ja võimuvõitlus, kord juhtis mängu emake loodus, kord tegid seda loodushinged. Mäng jõudis hetkiti ka harmooniani, kuid siis läks elusolemise pidev ja edasiviiv võitlus jälle edasi.
Erinevate kangaste napi kasutuse ning valguse ja varju mänguga on kunstnik Maarja Meeru loonud nõidusliku, mõnikord kõhedana ja mõnel hetkel helgena mõjuva metsa.
Vesi lavapinnal
Läbi saali ja lava voolav jõgi vuliseb, mattub uttu ning pillutab tantsijate hüpete ja sammude ajal saali veepritsmeid. Suurt osa lavapinnast katab vesi. Sellisel määral kujundus- ja ka tähendust loova elemendina on vee kasutamine Eesti teatris erandlik.
Võte töötas väga hästi ning lavastuse meeldejäävaimaks stseeniks saigi Laura Quini ja Milena Tuomineni duett vetel. Meeru lavakujundus elab sama pulbitsevat elu nagu tantsijate kehastatud nõiduslikud murueide neitsid, haldja- ja metsarahvas.
Lavastus on pinev ja lummav. Küllap on pingestatuse ja temaatilise fokuseerituse hoidmisel oma osa mängida lavastuse dramaturgil Liina Olmarul. Teisedki tantsulavastajad võiksid koostööd dramaturgiga hoopis julgemalt kasutada.
Sadamateatrist väljudes ja päikesepaistes kavalalt sillerdavat Emajõge vaadates tundub, et see folklooritants kestab veel edasi.
Marie Kliiman on TÜ teatriteaduse tudeng ja ajaveebi tylblog.wordpress.com kaasautoreid.
Esietendus
• Jaan Ulsti tantsulavastus «Kreutzwald meets Dance» esietendus 9. mail Sadamateatris.
• Tantsivad ja mängivad Rita Dolgihh, Maarja Mitt, Milena Tuominen, Laura Quin, Kristina Markeviiute ja Tatevik Mkrtoumian ning Toivo Sõmer ja Ardo Ran Varres.