Vene lastekirjanduse tipp kohtub suurte ja väikestega

Raimu Hanson
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Grigori Oster vastas küsimustele Tartu Ülikooli raamatukogu auditooriumis.
Grigori Oster vastas küsimustele Tartu Ülikooli raamatukogu auditooriumis. Foto: Kristjan Teedema

Eile Prima Vista avamisel esinenud vene lastekirjanik Grigori Oster andis seejärel intervjuu Tartu Postimehele. Küsitluses ei saanud kuidagi minna mööda tema papagoist, elevandist, boast ja pärdikust.



Teil on kirjandusfestivali ajal mitu kohtumist suurte ja väikeste lugejatega. Kes on teile sealjuures tähtsamad, kas lapsed või need teised?

Darwin avastas, et inimesed arenesid ahvist. Mina olen teinud suure avastuse, et täiskasvanud põlvnevad lapsest. Igas täiskasvanus peitub väike laps. Ühed vaigistavad teda kogu aeg: ole tasa, ma olen juba täiskasvanu, mul on tarvis ajada tähtsaid asju. Teised, vastupidi, hoolitsevad tema eest.

Ma ei kirjuta otseselt lapsele, vaid alati sellele suure ja väikese inimese sümbioosile, kelleks on meist igaüks. Seepärast – kas ma kohtun täiskasvanute või lastega, on üks ja seesama.

Eesti keelde on teie teostest tõlgitud neli. Festivali raamatulaadalt ostsin äsja ilmunud viienda vahenduse, «Muinasjutu pisiasjadega». Kui tähtsaks peate seda raamatut oma loomingus?

Kirjutasin selle juba ammu, 1980. aastatel. Nii et see on vana raamat, möödunud sajandist, kuid mu kõige parem raamat. Selle eest nimetati mind postmodernistiks.

Kui kirjutasin raamatut «Muinasjutt pisiasjadega», ei olnud mul veel arvutit ja ma isegi ei kujutanud endale kuigi hästi ette, mida see aparaat endast kujutab. Kuid see on mingis mõttes teos, mida ei peaks välja andma paberil, vaid tegema ruumiliseks.

Selles raamatus on tohutult palju sündmusi, mis hargnevad ja kujunevad hiljem tervikuks. Tahtsin koguni pealkirjaks panna «Haruline muinasjutt».

Kui mu lapsed olid väiksed, vaatasime koos telekast multikaid. Nende hulgas oli ka teie stsenaariumi järgi valminud sari papagoist, elevandist, boast ja pärdikust. Miks need multikad said väga populaarseks?

Ma võiksin muidugi rääkida õnnestunud stsenaariumist, kuid oli ka teisi põhjusi. Sarja multiplikaator oli geniaalne Juri Norštein. Ta lõi nendele tegelastele niisugused kujud, mis sobitusid hästi minu tekstiga.

Need neli tegelast on iga lapse neli külge. Terviklikkus tekib ainult siis, kui need neli on harmooniliselt koos. Need neli on ka igaühes meist. Ja konfliktid, mis selle sarja multikates tekivad, ei seisne kellegi tagaajamises või teise ärasöömises, vaid tekivad sisemistes suhetes. Vahest seepärast nad saidki populaarseks.

Teid kutsus Eestisse kirjandusfestivali Prima Vista toimkond. Milleks on teie arvates üleüldse tarvis kirjandusfestivale?

Samamoodi võiks küsida, miks on tarvis lilli, ja siis võiks vastata, et lilli on vaja selleks, et on mesilased, võiks aga ka ütelda, et mesilasi on tarvis selleks, et on olemas lilled.

Kirjandusfestivale on lihtsalt tarvis ja me tunneme, et see on nii. Põhjendada võib mitmeti. Kui aga miski – olgu festival, kevad või lill – meeldib ja tundub vajalik, ei ole tarvis otsida põhjusi.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles