Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Karin Bachmann: küsimused sigaduste kohta

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Maastikuarhitekt Karin Bachmann. | FOTO: Margus Ansu
FOTO: TPM

Üleeilne «Pealtnägija» näitas õõvastavaid kaad­­reid sigade haavadest, näritud sabadest, soolikatest ning kõigest muust, mis kommentaatorid vihast vahutama pani. Reaktsioonid kõikusid lubadustest sealihast loobuda kuni lapsiku ära-tapa-porgandit-jutuni.


Aga mis see siis õigupoolest oli, mida nägime?

Et seast saab vorsti, peekonit ja pekki, ei ole üllatus. Muidugi on tegelikkus ammu hägustunud ja tarbijatel puudub toidu ja selle saamislooga kokkupuude. Jutt puhtast toidust on ökomökudele ja isegi kui trenditeadlik inimene otsib puhast kraami, mõtleb ta iseenda organismile, mitte sellest, kes, kus ja kuidas seda kasvatab, kes kannatab, kes kui palju makstud saab, kas sellel on keskkonnamõju.

Paralleelid omaenda lapse ja kuskil gloobuse taganurgas tolmuses tsehhis meile riideid õmbleva teise nahavärvi või silmavaatega väikelapse vahelegi on rasked tekkima, rääkimata loomale kaasa tundmise võimest.

Kas võileiba süües peab moraalile mõtlema või kas on tähtis, mida mingi siga tunneb või kuidas elab? Tapetakse ta ju nagunii. Kuigi sea elu eesmärk inimese mõistes ongi surm, sest alles pärast seda tõuseb temast tulu, peaks moraalitajuga inimene suutma end asetada olukorda, millesse ta teise olendi sunnib.

Pidev hädas olemine

Et siga on intelligentne loom, ei eita vist enam keegi. Ilmselt on ka möödas need ajad, kui usuti, et loomad ei tunne valu. Ja kui näidatakse pilte rõõmsatest notsudest, heldivad kõik: oi kui armas! Samas on millegipärast võimatu tunda kaasa loomale või hoolida loomast, kes on täpselt samasugune, kuid inimese pealesurutud eluviisi tõttu määrdunud, verine, häirunud meelelaadiga.

Need loomad elavad kogu oma lühikese elu permanentses hädaseisundis. Lõppematu piin, mida põhjustab loomuvastasele käitumisele sundimine: iseenda väljaheidete sees elamine, igavus, kinnised ruumid, kannibalism. Mõistagi ei oska loom väljendada, mis on puudu, kuid ebaloomulikest oludest annab märku ebaloomulik käitumine.

Loomade õigustest rääkimine tundub paljudele ülepingutamisena. Kuna loomad ei suuda enda eest ei moraalselt ega ka füüsiliselt seista, on kergem nende kannatustest mööda vaadata, rääkides «väidetavatest kannatustest».

18. sajandil, pärast naisõigusluse algust, räägiti samuti loomade kannatustest – toona oli see naisliikumise paroodiaks; praegusel ajal püütakse loomakaitsjaid naeruvääristada kapsa eluõiguse üle ilkudes.

See, kuidas keegi oma rolli tunnetab, on individuaalne ja sõltub suurel määral sellest, kas ennast tähtsustatakse üle või mitte, kas enda triviaalsed soovid tõstetakse olulisemaks looma elulistest vajadustest või mitte – see kõik sõltub empaatiavõimest, mis omakorda kasvab välja ühiskonnas juurdunud anonüümse tarbimise uinutavast heaolust.

Looma käsitlemine inimese tarbeesemena on samas teravas vastuolus kuvandiga, mida reklaamimehhanismid ette söödavad: rõõmus siga trallitab tutimütsiga, kana pakub mune, personaalne piimavasikas jne.

Kuvand ja tegelikkus on üksteisest nii kaugel, et hoolimine ongi raskeks muutunud, kuna nähtut ei usuta ja peetakse fabritseerituks – sama püüdsid väita ka «Pealtnägija» loos esinenud seakasvatajad. Ja inimesed pigemini usuvadki, et surnud sea on kiuslik loomaõiguslane pildi tegemiseks kastist välja vedanud, kui et kellelegi läheb tõesti korda see, kuidas need loomad elavad ning et temal kui tarbijal lasub kohustus ja vastutus protsessi eest, mille ahela lõpus ta ise asub ning mida temata ei eksisteerikski.

Kes on rohkem süüdi

Saates kõlanud õigustustest võib järeldada, kuhu suunas lugu liikuma hakkab: põhitähelepanu püütakse koondada omavolilisele eravaldusse tungimisele, justkui oleks see suurem kuritegu kui asjad, mida seeläbi paljastati.

Eestlane on eraomandist pimestatud ja see on alati kindel narkoosinui, millega saab kõige tugevamalt lajatada. Küll asjaõigusseadus juba kõikidest teistest üle käib.

Seadus, eetiline miinimum, sätestab vähima, mida loomaomanik peab tegema. Ja kuna loomi puudutavaid seadusi teevad needsamad, kes asjugi käsitlevaid seadusi, on see miinimum täpselt nii minimaalne kui võimalik. Seega peaks loomadega toimetavates asutustes olema kõik vähemalt miinimumi piires.

Kui aga isegi see on täitmata, rääkimata rohkem tegemisest, siis on ülim alatus halada jälgede segamiseks ebaseadusliku sissetungi pärast. Kas omandiõigust kinnitav allkiri muudab teised seadused nõrgemaks ja erakinnistul on piinamine lubatud?

Seakasvataja ilus jutt «helistage ette ja tulge külla, teeme koos notsule pai» petab ära netikommentaatori, kuid mitte selle, kes viitsib süveneda. Kui midagi varjata ei oleks, ega siis nii kiivalt oma valdusi peidetaks, ning kui roosad notsud rõõmsalt põhus ruigaks, oleks «Pealtnägija» kohe neid vaatama viidud.

Mida saade õigupoolest näitas? Eelkõige seda, millist süsteemi oma igapäevaste toiduvalikutega üleval peame. Nõudlusest kasvab ju pakkumine. Kui tarbija on toidu päritolu suhtes ükskõikne, siis vastavalt käitub ka kasumile orienteeritud pakkuja.

Mis juhtub, kui ma selle loo peast viskan? Tõenäoliselt mitte midagi. Lihtsalt on astutud suur samm lähemale täielikule vaimsele mandumisele ja enesekesksusele, kus põhiväärtuseks on täisõgitud kõht.

Tundsin naisterahvast, kes kinnitas end kõike teadvat, kuid ei kavatsenud sellele mõelda, sest nii on lihtsam elada. See ongi moraalse allakäigu viimane aste – teadmatus ei vabasta vastutusest, kuid teadmise allasurumine mugavuse eesmärgil on suurim kuritegu, mida inimene saab iseenda suhtes sooritada, ja sellistest inimestest koosnev ühiskond käib moraalselt alla.

Ükskõiksus kasvatab piiritut ükskõiksust – täna on see siga, homme lastekodulaps; peaasi, et see mind ei puudutaks ega mõnusast äraolemisest välja ei kisuks.

Kui ühiskond ei aktsepteeriks, ei saaks selliseid asju toimuda. Kas ma olen süüdi, kui oma hommikust lihapirukat söön? Jah, olen. Kui ma ei vaevu hoolima; kui mulle tundub, et minu rutiinne snäkk on väärt teise olendi piinu; kui mulle tundub, et loomade kannatused pole kõneväärt ning mugavam on frankfurterit lihtsalt frankfurteriks pidada.

Isegi kui keegi mind ei süüdista, ei muuda see süüd olematuks. Kõik need tuhanded loomad neis sadades pikkades majades, kust nad kunagi õue õhu ja päikese kätte ei pääse, kus neil on pidevalt valus, hirm ja halb ning kust mitte keegi mitte kunagi neid välja ei päästa, ükskõik kui palju nad nutavad – kõik need kannatavad loomad on meie vastutusel.

«Kui olend kannatab, ei saa siin olla ühtegi moraalset põhjendust seda kannatust mitte arvesse võtta» (P. Singer). Iga silmapaari taga on isiksus koos elurõõmu, kiindumisvõime ja ainult sellele loomale omaste iseloomujoontega. See ei ole vormist võetud detail, vaid elus hing. Kas on see mõte meile liig talumatu või on tõesti ükskõik?

Masside võim

Masstootmine toodab massidele. Selles massis muutub elus loom ühikuks. Sama juhtub ka inimesega vabrikus, hooldushaiglas. Olgugi põhjused ja eesmärgid erinevad, sarnanevad masstootmised enim koonduslaagritega – võimulolijale arusaadaval põhjusel ja kasumi ootuses hoitakse kedagi elu ja surma piiril, et temast võimalikult palju välja pigistada. Infot, pekki, nahka, sappi – mida iganes.

Masstootmiste juures tekib ka teine rida ohvreid. Neid, kes heauskselt kaupu tarbivad, minnes kergemeelselt reklaamide õnge, mis vastupidi tootmise anonüümsusele on vägagi isiklikud, keskendudes tarbija lähiringiga manipuleerimisele: lapsed, kodu, unistused.

Et seda lähiringi peetakse üleval elusolendi armutu ekspluateerimisega, on vähemõtleval ja viie rikkaima riigi sekka ihkaval kodanikul raske või tihtipeale ka võimatu näha, sest ollakse harjunud mõtlematult tarbima.

Aga mõtleme korraks, et kõik, mida näidati, on seaduslik. Teeme nii, et igaüks võib vabalt lauta jalutada, soolikaid urgitseda, kannatavaid loomi vahtida. Teeme, et ei ole olnud seaduserikkumist eraomandisse tungi mõttes ja et ära langevad kõik fabritseerimiskahtlused. Kujutleme, et sellised kaadrid on igapäevaelus harilik asi, et lihatootmine on linnaruumis kõrvuti igasuguse muu tootmisega ja et sigala seinad on klaasist.

Kas me sellisel juhul oleksime rahul? Kas siis, kui oleks teada, et liha ongi lubatud selliselt toota, kas siis oleks kõik meie meelest õige, õiglane, väärikas?

Ma arvan, et seda küsimust tasub endale esitada. Selliselt võib igaüks jõuda tuumani ja enda sisse vaadates mõelda, kas on ikka aus toetada süsteeme, millest me oma lapsele hoidume pisukestki tõtt rääkimast; kas piinapinkide ülevalpidamise rahastamine on see, milleks me inimesena oleme sündinud, milleks meile on antud au, mõistus ja südametunnistus, võime aru saada eetikast ja moraalist.

Kas looduse krooni uhke nimetus ei sea meile mitte kohustust hoolida neist, keda me orjastanud oleme; kas on eetiline olla vaid omaenda liigi liikmete huve soosiv (ja sedagi valikuliselt, taunides loosungitest hoolimata teisi nahavärve, kehakujusid, rahvusi vms), kuigi enamiku toidust-riietusest-luksuskaupadest me võtame loomadelt. Kas me ei peaks oma võimet kõnelda kasutama ka kellegi teise hüvanguks peale iseenda heaolu?

Asjade tuumani viitsivad tungida tõesti vähesed. On kergem mitte uskuda ja sõnumitooja pihta tuld anda, sest kas või veidi kriibivad sellised kaadrid ometi kõiki.

Muutmine algab iseendast ja on tegelikult lihtne: tuleb natuke aega õige natukesest loobuda.

Eesmärk ei pea olema askees, vaid kindlus, et ma tean, mida söön, ja saan seda teha puhta südamega. Elavate loomadega tegelevate äride sundimine õiglasele ja väärikale käitumisele ei ole ahistamine, vaid üksnes vähim, mida tarbija saab nõuda.

Tagasi üles