Üks, kaks, kolm, neli ... Bussi põrandal on kümme kotitäit raamatuid: Earl Stanley Gardneri kriminaalromaanid, Barbara Cartlandi armastusromaanid, Terry Pratchetti fantaasiaromaanid. Aga mitte ainult.
Lahke naine astub raamatutega üle läve
6. mai 2012, 14:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nõutud kaup on seekord ka Vello Lääne «Kes on kes? Kes on kus?», Raimund Põdderi «Õnne peab olema», Olev Remsu «Supilinna poisid», «Balti riikide ajalugu» ja «Draamateatri raamat» ning loomulikult elulooraamatud.
«Ainult Peeter Oja elulooraamatut ei ole keegi mult tellinud,» ütleb raamatukoguhoidja Nadežda Savostkina, ise nakatavalt naerdes. See-eest Madis Jürgeni «Liibanoni» tuleb inimestel kaua oodata ja muud kirjandust ka, kuna uudisteoste eksemplaride arv on raamatukogul alati väike ja ootajatest saba pikk.
Nadežda Savostkinale tähendavad need kümme rasket kotitäit kümmet koputust väga erinevate kodude ustele ning vestlusi kõige mitmekesisematel teemadel.
Teda ootavad insuldist paranev täiseas mees, peagi sajandat sünnipäeva tähistav endine õpetaja, ratastoolis naine, kes saab kohe 90, agronoomidiplomiga suguvõsauurija ning paljud teised.
Keerukas koduteenindus
Nadežda Savostkina on Tartu linnaraamatukogus inimene, kes teenindab lugejaid kodus. Lugejaid, kes niisugust tuge vajavad, on Tartus praegu 64.
Mõni inimene on raamatukoguhoidjale andnud üle pika käsitsi kirjutatud loetelu teostest, mis teda huvitavad. Nadežda Savostkina hoiab hoolega nimekirja alles ja kriipsutab järjest maha teoseid, mis ta on juba kohale viinud. Teine inimene on oma soovid saatnud meiliga.
Kolmas ei tea autorit ega pealkirja, aga sõbranna on talle soovitanud – otsigu nüüd Nadja talle see raamat «sel teemal» üles. Nadežda Savostkina mõtleb natuke või peab kolleegidega nõu ja leiabki.
Mõni lugeja teatab, et tahab väga teost, millest sel nädalal raadio järjejutusaates katkendeid ette loetakse. See pole raske ülesanne.
Nadja (kõik lugejad ja kolleegid ütlevad Nadežda Savostkinale Nadja) teab sedagi täpselt, mis kell ta kellegi ukse taha jõuab. Ta helistab eelmisel päeval ette ja ütleb, millal tuleb. Ta teab ka, kus läheb viis minutit, kus viisteist – inimesed tahavad ju suhelda, mõned rohkem, mõned vähem.
Tal on olnud üks niisugune lugeja, kellele ta ei pidanud paljuks teha Tartust oma kaameraga pilte, et näidata, missugune uus maja on vahepeal juurde kerkinud või milline näeb välja Raekoja plats just neil jõuludel. See inimene ei olnud 15 aastat kodust välja pääsenud.
Teisel lugejal on ta aidanud silmatilku silma panna, kolmandal vahetanud vajaduse korral haavasideme. Nadežda Savostkina ei ütle kunagi: see on minu töö ja see enam ei ole.
«Kunagi ei tea, mis elus võib juhtuda,» ütleb ta mõtlikult. «Ja kui minuga midagi juhtub, äkki aitab tulevikus keegi ka mind.»
20 kilo vanapaberit
Nadežda Savostkina on sündinud Tartus ja üles kasvanud Puhja vallas Rämsil.
Uula raamatukogu, mis praegugi alles, oli see, kus talle käia ja askeldada meeldis.
Raamatukogu eeskujul kleepis ta kõikidele oma kodu raamatutelegi kaane siseküljele paberist tasku, kuhu lugejakaart torgata. Nii sai kodus raamatukogu edasi mängida.
Nadežda Savostkina vanemad olid pärit Pihkva lähedalt, nad tulid Eestisse 1952. aastal. Isa sai tööd sovhoosis traktoristina, ema lihttöölisena. Nadja räägib, et väikesest kooliharidusest ja raskest tööst hoolimata ei möödunud tema emal ühtegi õhtut nii, et ta poleks lugenud enne uinumist kas või üht lehekülge raamatut.
Savostkina ahmis lapsepõlves raamatuid võrdselt nii eesti kui vene keeles. Säravaina on tal meeles Venjamin Kaverini «Kaks kaptenit» ja Colleen McCulloughi «Ogalinnud». Et «Ogalinde» poest kätte saada, tuli 20 kilo vanapaberit kokku korjata ja varumiskontorisse viia. Sest «Ogalinde» anti ainult vanapaberitalongi eest.
Keskkooli lõpus ei olnud Nadežda Savostkinal õrna aimugi, mida edasi teha. Kahe sõbrannaga otsustati, et iga hinna eest tuleb pääseda Tallinna, ja nii valiti huupi telefoniseadmeid puudutav eriala. Vähem kui poole aasta pärast oli ta kodus tagasi, küsides emalt: «Kuhu ma lähen?»
Ema ütles: «Mine raamatukoguhoidjaks, mine Viljandi kultuurikooli.»
Tänu ema otsekohesusele saigi Nadežda Savostkinast see, kes ta on praegu.
Naine meenutab, et oli küll natuke hirmutav minna pärast vene keskkooli eesti keeles raamatukogundust õppima, aga ta läks, sest see huvitas.
Ta mäletab, kuidas ta õppejõud Mati Muru bibliograafiatunnis mõnikord sõbrale Vladimirile sõjaväkke kirju kirjutas. Et tunnis käis mõtlemine ja konspekteerimine eesti keeles, oli väga keeruline aju ühelt tähestikult teisele ümber lülitada. Nadežda Savostkina kirjutas oma poisile kirju küll vene keeles, aga eesti tähtedega.
Vladimir, kes nüüd on tema abikaasa, on hiljem rääkinud, et kui sõjaväes olnud poistel mõnikord komme üksteise tagant tüdrukute kirju varastada, siis temal seda hirmu polnud. Sõbranna kirjadest ei saanud keegi peale tema aru.
Elu nagu raamat
Nadežda ja Vladimir on osanud noorpõlve kirjavahetuse alles hoida. Paks patakas, nii et kirjuta või romaan. Ilmselgelt ootaksid selle romaani lugemise sabas kõik Nadežda Savostkina koduteeninduse kliendid.
Nadežda Savostkina naerab selle peale ja ütleb – võib-olla sobiks raamatukirjutamine tema vanemale tütrele Reginale, kes õpib Moskva ülikoolis ajalugu, kuid plaanib eriala vahetada ning ajakirjandusse üle minna.
Nadežda Savostkina elu ei ole tegelikult olnud kergete killast. Ta võib iseenda näitel jutustada, kuidas inimene põhjast – kohe päris-päris põhjast – üles tõuseb.
Savostkina räägib paarikümne aasta tagusest ajast, kui ta oli ratastoolis ning tal tuli üsna sageli pead murda selle üle, kas kulutada raha toidu või ravimite peale. Mees jäi samuti tööta ning vaesus oli väga suur.
Kõik algas tulekahjust, mis röövis neilt kodu ning mille järel said neist sundüürnikud. «Ma sain niisuguse šoki! See lõi närvipõletiku selga ja nii halvasti, et ma ei saanud liikuda ...» räägib ta. «Ainult arstide abi, iseenda tahtejõud, higi ja pisaratega tehtud treeningud päästsid mu.»
Mida Nadežda Savostkina soovitab neile, keda aastad või haigus koduseinte vahele vangi jätavad? «Nad võivad kohe endale raamatukogu koju tellida,» ütleb ta laia naeratusega. Kõik muu sõltub tema meelest aga paljus inimesest endast.
Raamatukogutöötaja Kaie Prangel, kes on Nadežda Savostkinaga koos töötanud paarkümmend aastat, ütleb, et Nadja on koduteeninduse tööks otsekui loodud. «Nadja hoolib,» lausub ta vaikse, aga nii enesekindla häälega, et kõik lisaküsimused on ülearused.
CV
• Sündinud 2. detsembril 1962. aastal Tartus.
• Õppinud Ulila 8-klassilises koolis ja Tartu 13. keskkoolis.
• Lõpetanud 1983. aastal Viljandi kultuurikooli raamatukogunduse erialal ning töötanud sest ajast alates Tartu linnaraamatukogus.
• Abielus oskustöölise Vladimir Savostkiniga, kes on vabal ajal innustunud kalamees.
• Abielust on sündinud kaks tütart, Regina ja Alina, kellest esimene õpib Moskva ülikoolis, teine töötab Tartu Ülikooli Kliinikumis õena.
• Lapsepõlve lemmikraamat «Kaks kaptenit» paelub Nadežda Savostkinat senimaani seal kirjeldatava sõpruse ja truuduse pärast.