Tartu jääb filmitegijate fookusest eemale

Raimu Hanson
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui telesaade Eesti filmi sajanda aastapäeva auhinnatseremooniast Dorpati keskuses oli lõppenud, tulid lavale ühispilti tegema kõik auhinnasaajad ja nende esindajad.
Kui telesaade Eesti filmi sajanda aastapäeva auhinnatseremooniast Dorpati keskuses oli lõppenud, tulid lavale ühispilti tegema kõik auhinnasaajad ja nende esindajad. Foto: Sille Annuk

Tartusse tõi erirong sadakond filmindusega seotud tallinlast, kes tulid tähistama saja aasta möödumist Eesti filminduse algusest. Nagu näitas külaliste küsitlus, on Tartu seotud filmindusega Johannes Pääsukesest hiljemgi.

Esimese kodumaise filmi Raadi väljadel üles võtnud ja 30. aprillil 1912 Tartus vaatamisvõima-likuks teinud Johannes Pääsuke oli oma napi eluea jooksul tihedasti seotud Eesti Rahva Muuseumiga.

Seepärast suunduski filmitegijate rongkäik raudteejaamast ERMi näitusemajja, kus tuli esitlusele postmark «Eesti film 100». Kasutusel oli esimese päeva tempel, soovijad võisid erilise kujundusega ümbrikule võtta ka margi kujundaja Jaan Saare autogrammi.

Teiste rongilt tulnud tallinlaste hulgas oli näitusemajas näitleja Arvo Kukumägi. Ta oli ärganud hommikul kell pool neli.

«Hakkasin mõtlema sellele, et täna ei ole ainult rõõmupäev, vaid on ka mälestamise ja helluse päev,» ütles ta. «Meenutasin neid kinomehi, valgustajaid, riietajaid, kes teevad juba kuskil kaugel hoopis teistsuguseid filme, kui meie siin maa peal. Mulle on tänane päev tõepoolest tähtis.»

Kukumäge meie linnas iga päev ei näe. «Käin siin suhteliselt harva, ütleme, et Madridis käin ma tihemini kui Tartus,» ütles ta. «Aga nii palju, kui ma kursis olen, tundub mulle Tartu kui filmilinn loiuvõitu.»

Kuidas ärksamaks saada? «Tee või tina, aga aeg on selline, et ükskõik mis laadsed kultuuriüritused – ja kino seda enam – nõuavad agressiivset läbimõeldud promot,» ütles näitleja. «Kui lihtsalt kleepida plakatid kuskile, siis see filmi ei müü. Rahvast tuleb muude nippidega kinno kutsuda.»

Sõit aurukatlaga

Pärast rongis loksumist puhkas ERMi näitusemaja ees päikesepaistes jalgu režissöör Peeter Simm.

Isiklikest Tartu ja filmi suhetest oli tal märksa rohkem rääkida kui Kukumäel.

«Filmisime Tartus «Tants aurukatla ümber» selle episoodi, kus aurukatel sõidab justkui tsaariaegses linnas – see oli munakivikattega tänaval õlletehase juures, ja sõitis härra Prosti tõeline aurukatel,» meenutas Simm. «See oli aastal 1987 või 1988. Ma ei kujuta ette, et praegu saaks sellise asja liikuma.»

Talle meenus ka filmi «Ameerika mäed» Toome tähetornis filmitud episood. «Aga see jäi filmist välja,» lisas ta. «Seda ikka vahel juhtub.»

Samas lisas ta, et tema filmimehetee sai just Tartust alguse. «Ma õppisin Nõo koolis ja hakkasin Tartus kontsertidel ja teatris käima,» ütles ta. «Oli just see aeg, kui tegutsema asusid Tooming, Hermaküla, Kuno Otsus, Ülo Vilimaa, teatris oli tõusuaeg.»

Samas huvitus Simm filmist ja fotograafiast. «Käisin ka Tartu fotoklubis, esinesin fotonäitustel ja kuidagi niimoodi see läks. Esialgu oli mul koolipoisina plaan ikka korralikuks inimeseks saada, aga näed, ei õnnestunud,» ütles Simm.

Pärast akadeemilist pidulikku koosolekut Tartu Ülikooli aulas, kus sõnavõtuga esines ka president Toomas Hendrik Ilves, järgnes filmipidu Dorpati keskuses. Õhtu keskmes oli auhinnatseremoonia, millest ETV tegi otseülekande.

Kui auhinnad olid Dorpatis kätte antud, ütles sajandi meesnäitleja auhinna saanud Lembit Ulfsak, et Tartust kui filmilinnast meenub talle õige mitu asja.

«Kui ma nüüd spontaanselt vastan, siis meenub, et olen filmi teinud Luunja sillal, Maria Klenskajaga olen ma musitanud «Suudlevate tudengite» purskkaevu juures – see oli Mart Kivastiku lühifilmis –, ja meenub Park hotell,» ütles ta.

Ulfsakile meenus ka restoran Kaunas, kuhu teda viis oma filmi «Keskea rõõmud» üks stseen. «Ja siis tuleb veel meelde Vanemuise teater, kus töötasid mu sõbrad Tõnu Tepandi ja Väino Uibo ja kus ma neil külas käisin,» ütles ta. «Nii et Tartus on palju, mida meenutada.»

«Kevade» esilinastus Tartus

Sajandi filmipaari auhinna sai Arno ja Teele. Auhinda oli vastu võtmas üks osapooli Riina Hein. Mida mäletate «Kevade» esilinastusest Ekraani kinos Tartus 5. jaanuaril 1970?

«Mäletan seda, et ümber kino oli tohutu suur järjekord neist inimestest, kes tahtsid pääseda esilinastusele,» ütles Hein.

Hoolimata oma 84 eluaastast oli «Kevade» lavastaja Arvo Kruusement reipalt tseremoonial kohal ja jagas hiljem meelsasti intervjuusid.

«Kevade» esilinastusest Ekraanis meenus talle esmalt külm talvehommik. «Sõitsime Tartusse ja kui kino juurde jõudsime, siis nägime, et ümber kino on kaks-kolm korda rahvarida. Ma mõtlesin, et no nüüd pean oma naha turule tooma, aga ei olnud viga, rahvas plaksutas ja oli rahul,» meenutas režissöör.

Kuigi «Kevade» filmiti mujal, läks filmijatel tarvis ka tartlaste abi.

«Ma otsisin Tartust köstri osatäitjat, mõtlesin, et Vanemuisest ikka kedagi leian,» meenutas Kruusement. «Nägin Tiigi tänava nurga peal seismas ümmargust meest – Endel Ani. Läksin juurde, vabandasin, tutvustasin ennast ja küsisin: «Kas te ei oleks nõus tegema meile filmis köstrit?»»

Ani oli nõus. Fotoproovis tuli aga juttu, et näitlejal on ilusad vägevad juuksed, ent köster peaks olema kiilakas. «Ani ütles: «Ajame maha!»,» meenutas Kruusement. «Ajasimegi juuksed maha ja kogu lugu.»

Veel meenus režissöörile, et ühel kevadisel või sügisesel päeval oli tarvis filmida lumega stseeni, mida aga enam polnud kuskilt võtta. «Tegime talve tuletõrjevahuga – stseeni, kust Kiir saunast jookseb – ja sinna kulus ära kogu Tartu linna tuletõrjevaht,» ütles Kruusement.

Ekraani direktori Aili Kahre meelest läks «Kevade» valimisega sajandi parimaks filmiks väga hästi. Seoses omaaegsete järjekordadega täpsustas ta, et neid oli isegi kolm: üks oli päevaste seansside müük, teine õhtuste seansside müük ja kolmas oli eelmüük.

Valmib rahvusfilmograafia

Eesti filmi sajanda aastapäeva üritusi jätkub ka järgmistele kuudele. Nii näiteks on detsembris kavas esitleda Eesti rahvusfilmograafiat, mille koostamise algatas «Eesti film 100» töörühm. Filmograafia seab kokku MTÜ Eesti Filmi Andmebaas, mille eesotsas on projektijuht Reet Sokmann ja peatoimetaja Hagi Šein.

Peatoimetaja andmeil koguneb andmebaasi 12 000 Eestis tehtud filmi kirjeldust. Andmebaasi on kantud ka 250 mängufilmi, millest on suuremas või väiksemas osas filmitud Tartus vaid vähem kui 20.

Tartus ja Tartumaal filmitud
• «Aeg elada, aeg armastada»
• «Ainult hulludele ehk halastajaõde»
• «Ameerika mäed»
• «Hullumeelsus»
• «Indrek»
• «Inimesed sõdurisinelis»
• «Jan Uuspõld läheb Tartusse»
• «Keskea rõõmud»
• «Me olime 18-aastased»
• «Naine kütab sauna»
• «Nimed marmortahvlil»
• «Punane viiul»
• «Supernova»
• «Suvi»
• «Tants aurukatla ümber»
• «Varastatud kohtumine»
• «Väike reekviem suupillile»
• «Üks mu sõber»
Allikad: Tartu linnamuuseum ja
Eesti Filmi Andmebaas

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles