Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Arvamus

:

Enriko Talvistu: vana linn vajab ravi, aga viinasokkidest ei piisa

Palun arstkonnalt vabandust nende sõnavara kasutamise pärast, aga mingil põhjusel on mul oskus näha haiguse põhjusi selles vallas, mis puudutab suhtumist Tartu linna, eriti selle ehituspärandisse. Jah, ma pole läbinud puithoonete eest hoolitsemise koolitust ehk perearstikursust, ma pole teinud läbi kõiki kirurgiakoolituse etappe, ehkki olen olnud aegade jooksul paljude hoonete renoveerimise juures.

Tulemuseks on paberiteta kõiketeadja, andku mulle litsentsitud muinsuskaitsjad ja tohtrid andeks, see lihtsalt on nii.

Viimati oli Herne 45 hoone juhtum, mis tekitas laiemat kaaskõla (vt ka TPM 2.4). Olin seda patsienti külastanud juhtumisi 30 aastat tagasi ning teadsin, et seal on ühes ahjus pruuni värvi all Hollandi tüüpi käsimaalinguga kahlid. Miks ja kuna tekkinud, võib vaid oletada.

Juhtumisi sattusid need enne prügikasti minu juhatusel kellegi kultuuriteadliku supilinlase valdustesse. Juhtumisi külastasin hoonet ka umbes 15 aastat tagasi selle ühe neljandiku valdaja huvides, kellele pakkus rohkem huvi mahlakas krunt.

No muidugi, tehke sinna laguneva putka asemele ometi midagi! Lõigake maks ja süda välja ning asendage need saada olevatega, peaasi, et organism töötaks.

Nüüd selgub, et on olnud küllalt eutanaasiahuvilisi, kelle eesmärgiks oli hoida vanainimest senikaua ärkvel, kui võimalik. Peaasi, et saaks selle aja jooksul lõigata enesele need pärandi loorberid, mis vaja. Umbes nii, nagu heas inglise krimifilmis, et keegi ei saaks pärandatavast aust rohkem kui mina.

Seega on sündroom psühholoogiline ehk sotsialistlik kadedus, et keegi ei saaks minu kõrval mingit eelist. Sellist nägime ka Herne 45 puhul tekkinud arutelus Supilinna listis (arutelupajas), et kas teha hoone kõrgusele meeter juurde või võtta vähemaks.

Puumaja sündroom

Mingi nõukogudeaegse hõllanduse varal on tekkinud Tartus puumajade paleus. Puumaja iseenesest oleks justkui niisugune fenomen, millele ükski kivimaja pole suuteline midagi vastu panema. Puumaja kui ehituslik konstruktsioon on «ennekõike tervislik, looduslik ja Tartule igiomane», puidu eelise üle teiste ehitusmaterjalidega võrreldes isegi ei vaielda, eelkõige muinas­­jullede (loe: muinsuskaitse) valdkonnas.

Kui teil on puumaja, siis olgu ka puitaknad, puidust uksed, plekist katus jms, peaasi, et te ei tekita mingisugust kõrvalhälvet teile välja kirjutatava valuvaigisti suhtes, milleks osutub olematu kompensatsioon muinsuskaitseametilt.

Võite olla kindlad, et see kompensatsioon ei laeku teile loodetud mahus kunagi, küll aga saate eritingimused, mis varieeruvad sellest lähtuvalt, kuivõrd on teie projekt seotud suurte linnaliste ettevõtmistega. Teilt, väikese omandi renoveerijalt, saab nõuda rohkem kui suurinvestor Jupiterilt.  

Viimaseks pressis ilmunud näiteks oli ühe muinsuskaitsenõuniku isiklik seisukoht, et Eesti Rahva Muuseumi hoone kunagise projektivõistluse võitnud töö «Põhja konn» ei sobinud Tartusse Toomemäe veerde seepärast, et seal jäi löögi alla paar puumaja. Seejärel jõustus teatud «arstide konsiiliumi» toimel n-ö Raadi ravi, mis on nüüdseks jaganud leinajad kahte leeri.

Uue puitmaja sündroom

Samas on suhtumine ravisse uute majade ehitamisel enam kui alalhoidlik. Herne 45 puhul tekkis eri arusaam lammutatu asemele kerkiva hoone kõrgusest. Justnagu pidanuks mingit selle maja osa restaureeritama ning kõrgust tohtis olla vaid kahe korruse jagu, vastavalt ravi eeskirjale ehk detailplaneeringule.

Loomulikult ärkasid tegusad naabrid, nii nagu nad ärkasid ka Kartuli 11 hoone puhul. Viimases ei meeldinud põhiliselt hoovitrepikoja kujundus – ristlipid nii hoovitrepikojal kui ka kõrvalasuvatel kuuridel tekitasid ärrituse, et see ei sobi mitte. Miks, jääbki selgusetuks. Arhitektuuriliselt ju põnev lahendus.

Aga vaja oli lihtsalt näidata oma suhtumist. Nüüd küsib monarhistist linnakodanik Kalle Kulbok Kooli ja Näituse nurga peale ehitatava justkui alalhoidliku puitvälimusega puumaja kohta, et ega seal mõni rõdu ületa detailplaneeringus lubatud mahtusid (TPM 10.4). See puumaja iseenesest esindab nõudliku nurga peal detailplaneeringus ravimeetodit, kus esikohal on ikka vanad head viinasokid ja kompressid.

Sadakond aastat tagasi elanud linnaplaneerijad nägid nurgahoonetele selles piirkonnas ette hoopis radikaalsemaid ravivõtteid. Vaadakem vaid neid uhkeid nurgalahendusi Kastani tänava ääres Näituse ja Kuperjanovi nurgal – korporatsiooni Neobaltia (praegu saksa kultuuri instituut) ja Eesti Üliõpilaste Seltsi maju, mis on kvartali nurgapealsed pärlid, kus keegi ei ole taga ajanud mingit kahekorruselise viilkatusega puitelamu mahtu. Näituse-Kooli nurgal tarvitatakse aga endiselt viinasokke jms.

Nii palju on siiski aru saadud, et uus puitmaja on puidust vaid väljast, sisemuses on ikka tugev kivi ja betoon.

Ega mul puidu kui ehitusmaterjali vastu midagi ole, aga see on hirmus kallis ning kallis ka pidada, sest selle kaitsmine väljast tuleva niiskuse eest on olnud läbi aegade üks suurimaid probleeme.

Põhiküsimuseks ongi «sokkide» materjal. Neid pseudopuitmaju katvad laudised on uhkete mustrite ja aukudega, seejuures asendatakse rõhtlaudis püstlaudisega, kuhu vesi mõnusalt vahele voolab (räästas jäetakse ära). Nii ongi mõn­­da aega moodsam ehk «mõnusam ja soojem» tunne, aga hiljem toovad need uued arhitektuurivõtted kaasa selle, et mõne aja pärast on märg ja kole.

Perearsti sündroom

Kõige hullem on aga tervikut nägema pidava detailplaneerimise kaldumine detailidesse. Peaeesmärk on justkui see, et pereisal oleks oma viimastel päevadel haigevoodis hea olla, aga laastava epideemia käes vaevlev linn kipub jääma tagaplaanile.

Nii räägitakse kahest korrusest Supilinnas, magusaimas piirkonnas kesklinna lähedal, kus ei tohiks alla kolme elukorrusega uusi maju ollagi. Et uuemal ajal on tekkinud mõni eramu Oa või Emajõe tänavasse, on pigem erand.

Madalate majade kompenseerimine kesklinnas tigutornidega ei ole jätkusuutlik. Kui haige ise ehk kinnisvaraarendaja tahaks oma tervist paremate eluviisidega parandada ehk teha hoonele peale kolmanda, katusealuse korruse, ei tohiks detailideni ette kirjutatud ravi ehk detailplaneering seda takistada.

Võiks ka vaadata, missuguse väikese puust provintsilinnana näeb Tartu välja piki põhimaanteid linna sõitjale. Näiteks Narva mäe porine ja kitsas hoonestus. Mõned mõttetud vanad majad Riia-Kastani nurga läheduses. Ega Jakobi mäestki allatulek palju parem välja näe. Õnneks saab ehk tulevikus Tallinnast tulles kasutada ka teisi sissesõiduteid.

Puitarhitektuuri hea koondnäide on Karlova, Supilinn on tegelikult oma ühtse ilme ammu minetanud ning linna külalisi sinna ekskur­­seerima viia on pigem piinlik.

Kogu puitarhitektuuri detailideni glorifitseerimine igasuguste seltside, muinsuskaitsjate ja lõpuks linnaplaneerijate poolt pole mõistlik. Natuke võiks lasta juurde uusi materjale, uusi mahte, uut arhitektuuri – ja uuemaid ravivõtteid.


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
LASTEAIALOOD TARTU POSTIMEHES
Sponsoreeritud artiklid
ARVAMUSPLATS
Gallup

Kas te olete päri golfiväljaku tulemisega Tartu dendroparki?

Küsitluses on osalenud 133 inimest
LOE UUDISEID TARTU POSTIMEHE KORVPALLILEHEKÜLJELT
AJALEHT KÜSIB
TARTU DENDROPARGI LOOD
KOLM MAARJA KOOLI VILISTLASE LUGU
ÜHE TARTLASE BLOGIST
SUURLAVASTUS VANEMUISES. ARVAMUSED JA EMOTSIOONID
Viimased uudised
Galerii
Gallup

Küsitluses on osalenud  inimest
Lühiuudised
Top lood
Top kommentaarid
Videod
48h populaarsemad teemad
POSTIMEES.ee
Elu24
Majandus24
Sport
TallinnCity
Naine
Tarbija24
Maailm
Arvamus
Uudised
VIIMASED GALERIID
Arhiiv