Kas Tartu Ülikool on viimase viie aasta jooksul piisavalt arenenud, et anda tänapäeva nõuetele vastavat konkurentsivõimelist haridust, või peab ta oma positsiooni ja maine parandamiseks veel kõvasti pingutama?
Kuidas on arenenud ja peaks arenema Tartu Ülikool? Vastab Maaja Vadi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vastab juhtimise professor Maaja Vadi:
Kindlasti on arenenud – kõik organisatsioonid, mis tänapäeval püsivad, peavad olema arenenud, muidu jäävad nad ajale jalgu. Kuivõrd arenenud, seda tuleks hinnata eri vaatepunktidest: üks neist on administratiivne ehk kuidas on muutunud korraldustöö, teine on sisuga seonduv ehk kuidas on liikunud õppe- ja teadustöö.
Administratiivsest tööst võiks esile tuua selget taotlust täpsustada ülikooli nõukogu ja senati rolli. See on Eestis uudne lahendus ning viib selleni, et ülikool on väliskeskkonnaga tihedamalt seostatud. Administratiivset korrastatust on püütud mitmes mõttes luua, aga viis aastat on liiga lühike aeg hindamaks, kas kõik on soovide kohaselt välja tulnud.
Oma eriala seisukohalt mulle meeldib, et ülikoolis tegeldakse teadlikult organisatsiooni väärtustega. See protsess oli küll mitmes mõttes valuline, aga nähes kõrvalt, kuidas see on läinud üksikisikute tasandile, kuidas tehakse arutelusid rühmades ja kui huvitavaid ideid on esile tulnud, hindan seda positiivseks. Nii et administratiivses mõttes on olnud mitmeid algatusi, mida saab pidada positiivseks.
Akadeemilises töös, teaduses ja õppes, on meie ülikool maailmas konkurentsivõimeline.
Kohta ülikoolide järjestuses ei saa küll võtta ülimana, aga see näitab teatud taset, mis on viimase viie aasta saavutus, ka majandusteadustes. Me ületasime teaduses oluliseks peetava nähtavuse kriteeriumi.
Kindlasti on kasuks tulnud hariduse sisu täpsustamine, aga peab tunduvalt rohkem pingutama, et minna ülikooli algse idee juurde õpetada teaduse kaudu, sest tuleviku ühiskonna nõue on siiski õppimisvõimeline inimene ja ülikooli kõige olulisem tulem see, et stuudiumi lõpetanud oleksid võimelised teaduspõhiselt keerukaid probleeme käsitlema.
Pingutama peaks teadustöö ja õppe ühendamisel. See eeldaks, et õppejõud peaksid oskama tudengeid niimoodi juhendada, et õppimine olekski nagu uurimisprotsess. See on ka üks vahend plagiaadi vältimiseks: kui uurimus on koos tehtud, siis kus on koht plagiaadil.
Ma arvan, et ülikoolis on selleks potentsiaal olemas, aga seda tuleks sihipäraselt rakendada, et kõik väljundid oleksid saadud uurimisprotsessis. Me peame vaatama õppeprotsessi veidi teistmoodi, mitte seda, kas aine on täpselt kirjeldatud, vaid kuidas on ainesse toodud teaduspõhisus, kas oskame õppijaid suunata ja ergutavat tagasisidet anda.
Mida peaks tegema mai lõpus valitav uus rektor, et Tartu Ülikoolist saadav haridus ja siin tehtav teadustöö oleks veelgi parem ja tähelepanuväärne kogu Euroopas?
Juhtimisteadlased on öelnud, et ebaedu juurest on palju lihtsam edasi liikuda kui edu juurest. Ma ei väida, et ülikool on olnud ebaedukas, aga kui ülikool teab oma haavatavaid kohti, saab neile keskenduda.
Ja uuele rektorile ütleksin jälle: ülikoolis on selgelt kaks liini – administratiivne ja akadeemiline.
Administratiivses võtmes on valik kas tugevdada struktuuri või ühiseid väärtusi (ideoloogiat). Ülikooli tegevusvaldkond tingib, et struktuuri ületähtsustamine takistab eesmärkide täitmist ja teiselt poolt, organisatsiooni suurus ning keerukus võtavad ära võimaluse tugineda vaid väärtustele. Seega, struktuuri tugevdamist nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik.
Võib-olla vajavad täpsustamist käsuliinid ja suhted administratiivsete ja akadeemiliste üksuste vahel. Lisaks on vaja konkreetseid (hästi tagasisidestatud) tegevusi, et allutada teaduskondade teatav konkurents koostööle. Usun, et interdistsiplinaarsus võiks olla ülikooli tugevus, kuid selleks on vaja koostöö motiive ja oskusi.
Akadeemilises mõttes on suureks ülesandeks kujundada pilt sellest, kuidas paistab praegune ülikool tulevikust vaadatuna. See eeldab, et tunneme hästi ülikooli ja tulevikku, oskame neid ühele pildile panna ning rakendada seda pilti tuleviku planeerimiseks.
Nii keeruka ülesande puhul on oluline valida sobivad fookusküsimused. Toon esile vaid kaks. Üks mõõde on seotud globaalse tööjaotusega ning arvan, et lisaks Euroopale peame vaatama laiemas mastaabis. Siin on meil mõned eelised, näiteks endiste sotsialismimaade või üleminekuriikide tundmine, aga ka teised tärkavad majandused või tugevad reaalteaduste traditsioonid.
Teine vaade on seotud sellega, kuidas tagada Eesti riigi areng ja vajaduste rahuldamine, mis siiski kuulub ülikooli missiooni, aga teisalt olla maailmatasemel konkurentsivõimeline näiteks teadusuuringutes.
Nende ühitamine ei ole lihtne, paraku väikeriigis ei ole muud võimalust. Uuele rektorile on see väga keeruline ülesanne, aga ilma lahendusi ja alternatiivi otsimata ei saa kaugemas perspektiivis olla jätkusuutlik.